Suure-Jaani kalmistu 
Kalmistu paikneb Johannese kiriku ja paisjärve vahetus läheduses 5,09 ha suurusel maa-alal. Kirikaed ja kalmistu on kantud Eesti kultuurimälestiste riiklikusse registrisse.
Keskaegne kalmistu paiknes kirikaias, uus kalmistu rajati Katariina II 1772. aasta ukaasi kohaselt, mis keelas kirikutesse ja nende ümber matmise. Maatükk saadi Taevere mõisa talupoegade põllust, mis hüvitati. Esialgset ruudukujulist kalmistuala laiendati vastavalt vajadusele korduvalt ja ümbritseti maakivist 1104 meetri pikkuse aiaga.
1880. aastal rajati punastest tellistest kolme lööviga väravad.Kalmistu haljastamist alustati XIX sajandil. 1909. aastal istutati allee pastoraadist kirikaiani ja ümber kalmistu 300 vahtrapuud.
Hinnaliseks arhitektuuriliseks mälestusmärgiks on 1912. aastal valminud kabel. Kaheksatahulise põhiplaaniga graniitplokkidest alusega neoklassitsistlike elementidega hoone projekti koostas Riia polütehnilise ülikooli arhitektuuriprofessor Wilhelm Gustav August von Stryk. Ehitajaks meister Jaan Ots.
Suure-Jaani kalmistu on rikas kultuuriloos suurt tähtsust omanud inimeste kalmude poolest.
Ajaloomälestistena on kultuurimälestiste riiklikus registris Mart Saare, Johann Köleri ja Artur Kapi hauad ning terroriohvrite ühishaud.
Kalmistut haldab AS Põhja-Sakala Haldus.