Lydia Koidula

Lydia Koidula (1843 - 1886) isamaalaulik,  kirjanik, eesti rahvusliku liikumise sümbolkuju.

Sünd. 24.12.1843 Vändra
Surn. 1.08.1886 Kroonlinn

Luuletaja, jutu- ja näitekirjanik, eesti teatri rajaja, eesti rahvusliku liikumise sümbolkuju sündis jõululaupäeval Vändras J.V.Jannseni, köster ja kooliõpetaja peres, esimese lapsena (kodanikunimi ongi Lydia Emilie Florentine Jannsen, abielus Michelson). Tema elusaatus kujunes omas ajas erandlikuks.
Koidula lõpetas Pärnus saksakeelse tütarlastekooli ja sooritas Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami. Juba noorelt asus isa kõrval tööle ajalehtede PERNO POSTIMEES ja EESTI POSTIMEES juures, saades nii praktiliselt eesti esimeseks naisajakirjanikuks.
Papa Jannseni eestvõttel avaldas Koidula juba 1863 oma esimese raamatu, tõlkelise jutukese OJAMÖLDER JA TEMA MINIA (tõlgiti ka soome ja saksa keelde). Kui perekond 1863 Tartusse kolis, töötas Koidula kümme aastat ajalehe EESTI POSTIMEES praktilise toimetajana. Avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud VAINULILLED (1866) ja EMAJÕE ÖÖBIK (kaanel 1866, tegelikult 1867) ning jutukogud EESTI POSTIMEHE ÕHTUKÕNED, PERUAMAA VIIMANE INKA, MARTINIIKO JA KORSIKA jm.
Koidula kirjutas ja lavastas VANEMUISE seltsis  näidendid SAAREMAA ONUPOEG (1870), KOSJAKASED (1871) ja SÄÄRANE MULK (1872). Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydia Jannsenile  C.R.Jakobson(1867).
Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti. Pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol 1869 esitati laule tema sõnadele, ta ise jäi peokülalistele meelde "kui ilmutus kõrgemast maailmast". Oli aastaid kirjavahetuses Fr.R. Kreutzwaldiga.
Koidula abiellus 1873 arstiteaduskonna lõpetanud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Tegi koos mehega pika reisi Saksamaale, kirjutas endiselt jutte ja luuletusi, mida avaldas peamiselt  EESTI POSTIMEHES.
Lydia Koidula suri 43-aastasena  rinnavähki. Tema põrm maeti Kroonlinna, 1946 korraldati selle ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule.
Koidula tähendus eesti rahvuslikus identiteedis on ülisuur, tema romantiline isamaalüürika - luuletused  MU ISAMAA ON MINU ARM, SIND SURMANI, JUTT jpt - on 150 aasta jooksul olnud eestlaste enesetunnetuslik koostisosa. 
Koidula epistolaarsest pärandist on avaldatud kirjavahetus F.R. Kreutzwaldiga (1910-1911 ja 1962), Antti Almbergiga (1925) ja KOIDULA KIRJAD OMAKSEILE  (1926). Koidula dramaatilisest elust on kirjutatud mitmeid ilukirjanduslikke teoseid, eriti näidendeid.
Andmed: B.Sööt LYDIA KOIDULA, Tallinn, 1961; kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=18&table=Persons;
Aino Kallas TÄHELEND: Koidula elulugu, Tartu, 1918 (1929, 1959, 1999);
Aino Undla-Põldmäe, KOIDULAULIKU VALGEL: uurimusi ja artikleid. Tallinn, 1981;
Eva Aaver, Heli Laanekask, Sirje Olesk LYDIA KOIDULA 1843-1886 /monograafiline album/. Tartu, 1994; O.Kruus NAINE HANESULEGA; Tallinn, 1971, O.Kruus ÄRKAMISED, Tallinn, 1984.

Loe lisaks...

Kultuurimälestitste riiklik register.