Heino Lemmik (1931 – 1983) helilooja
Muusik
| Maetu | Sünniaeg | Surmaaeg | Matuseaeg |
|---|---|---|---|
| Aili-Helju Lemmik | 05.11.1987 | ||
| Heino Lemmik | 21.07.1931 | 14.05.1983 | 20.05.1983 |
| Johannes Lemmik | |||
| Mathilde Lemmik | 18.05.1892 | ||
| Udo Lemmik | 03.03.1930 | 27.01.2003 | 01.02.2003 |
| Helve Tann | 30.08.1923 | 30.01.2017 | 03.02.2017 |
Heino Lemmik (1931 – 1983) helilooja
Sünd. 21.07.1931 Tallinn
Surn. 14.05.1983 Tallinn
HL sündis Tallinnas raudteelase perekonnas.
HL õppis Tallinna Muusikakoolis viiulit (1945–1953) ning lõpetas kompositsioonierialal Eugen Kapi klassi Tallinna Riiklikus Konservatooriumis1959. aastal. Aastatel 1951–1966 oli HL Eesti Rahvusmeeskoori (Eesti NSV Riikliku Akadeemilise Meeskoori) laulja. Hiljem töötas muusikateoreetiliste ainete õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1966–1971) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (alates 1971). Koostanud HARMOONIA ÕPPEPROGRAMMI MUUSIKAPEDAGOOGIKA ERIALALE ( 1973), uurinud ka polüfooniat eesti koorimuusikas. HL heliloomingus domineerib koorimuusika. Lüürilise alatooniga laulud on kirjutatud eesti autorite tekstidele (Aleksander Suuman, Rudolf Rimmel, Viivi Luik, Helgi Muller jt), on võitnud preemiaid koorilaulude võistlustel (JÄISED PRELÜÜDID, LENINIT MA OLEN NÄINUD). HL laulud on kõlanud ka üldlauludpidude kavades: LILLED RAHUTOOJATELE (XVIII üldlaulupidu, 1975), PUUST HOBU (XIX üldlaulupidu, 1980), SII OM LEELO (XXIV üldlaulupidu, 2004). Tema laule iseloomustab siiras muusikaline väljendusviis, temaatiline mitmekesisus ja koorispetsiifika oskuslik rakendamine. Ulatuslikematest teostest kuulub tema loomingusse kolm kantaati koorile ja orkestrile, Viiulikontsert (1966), Flöödikontsertiino (1959) ja Kammerkontsert (1979).
HL oli Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1960. HL oli inimesena tagasihoidlik ja heasüdamlik.
HL onupoeg oli dirigent ja muusikapedagoog Voldemar Lemmik.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; EMBL, Tallinn, 1990; http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=126&lang=est&action=view&method=biograafia
