Andres Vanapa (kodanikunimi Viktor Mellov) (1924-2004) kirjanik

Andres Vanapa (kodanikunimi Viktor Mellov) (1924-2004) kirjanik
Sünd. 02.04.1924 Tallinn
Surn. 25.10.2004 Tallinn
Viktor Mellov sündis mööblitöösturi pojana. Õpinguid alustas Hiiu algk-s, siis Tallinna 8. algk-s, Gust.Adolfi gümn-s, a-il 1945 – 1947 Tallinna juriidilises koolis  ja a-il 1947-1949  Eesti vabariikl-s parteikoolis. Töötas  1941.a. NOORTE HÄÄLES  käskjalana, oli Saksa  sõjalaevastiku  abiteenistuses. 1944.a. põgenes Soome.  Püüdis pääseda Rootsi, tabati Saksa  valvelaeva poolt ja interneeriti Saksa sõjakohtu otsusega sõja lõpuni  Tallinna  Keskvanglasse. Peale vanglast vabanemist töötas 1944- 1945 RAHVA HÄÄLE korrespondendina. Töötas seejärel advokaadina, Tallinna toidukaubastu juriskonsuldina, 1949.a. töötas VOLTAS töölisena. Edasi töötas kirjandusala juhatajana Tallinna  DRAAMATEATRIS, toimetaja ja korrespondendina  ajakirjanduses. Siis aga oli 1970.datel Tallinna veevarustuse ja kanlisatsiooni tootmisvalitsuse pumbajaama masinist. Peale seda teotses kutselise kirjanikuna. Ta oli NLKP  liige  kuni  1990.a-ni (vahepeal oli välja heidetud). Andres Vanapa debüteeris ajakirjanduses 1952.a. Ta on avaldanud luulekogud PIHLAKAVIIN (1947),  SISUKORD (1980) ja  KOER JA KASTEKANN (1990). Tema luule lähtus 1960.a –te luuleuuendusest, paistes silma sõna- ja mõttemängude ning isikupärase kujundiloogika poolest, ta värsid on ühtaegu avangardistlikud ja rahvalikud.  Tema proosateosed VALE SADAMA JUTUD  ja TAEVATALU  koosnevad novellidest, mida seob tervikuks ühine tegelaskond, tegevusaeg-ja koht. Inimtüüpide, miljöö ja argielu üksikasjade lühikirjeldused on  puhastatud nõukogulikust  käibefraseoloogiast.  Kogumik KIVILÕHKUJAD sisaldab  proosapalu laste ja loomade maailmast, kogumik  MA OLEN ILUS  pakub humoorikaid laaste. Andres Vanapa on avaldanud iroonilise  romaani  RIIULID (1994). See romaan kipub unustuse hõlma vajuma, kuigi see kuulub Eesti modernismi väga tähtsate saavutuste hulka. Andres Vanapa 1990.a-tel  kirjutatud novellid on koondatud kogusse  VANAPAGANA TOSIN. Kirjanikud ja sõbrad kutsusid teda  Vanapaganaks,  tema õpilasi nimetati Kaval-Antsudeks. Nende hulka kuulusid Enn Vetemaa, Teet Kallas, Henn-Kaarel Hellat, Tõnu Kõiv ja Andres Ehin. Kõigi nende Antsude kavalast näost peegeldub Vanapagan vastu. Ametlik tunnustus, mida jagavad žüriid, fondid, riiklikud organisatsioonid, elukutselised kriitikud ja arvamusliidrid, jõudis Andres Vanapani alles siis, kui ta oli juba kuuekümnene.  Nüüd ei kahelda enam, et tema näol oli tegemist ühe parema novellikirjanikuga XX sajandi Eestis. Tema novelle on pärjatud nii Tuglase kui ka Mälgu novelliauhinnaga. Eesti kirjanike, kunstnike, näitlejate ja heliloojate hulgas on vähe neid, kes teda poleks tundnud. AndresVanapa oli suhtlemisaldis boheemlane, kel oli silma inimeste ja nende loodud õhkkonna jaoks. Ta tajus väga ehedalt ühe või teise ajastu atmosfääri. Tal oli hea nina inimeste ja inimsuhete nii mõistuspäraste kui ka jaburate külgede peale. Selles seisneski ta paradoksaalse andelaadi alus. Ta oli läbi ja lõhki tallinlane, kes suutis kirjanikuna ellu äratada 1940.a-te Kilulinna ja kes oskas värvikalt iseloomustada peaaegu kõiki Eesti viimase poolesaja aasta kultuuritegelasi. Kahjuks jäi see kõik suurelt jaolt kohvikuseinte vahele. Nomenklatuursete suurmeeste hulka ta ei kerkinud, ka mõõdukas tunnustus oli visa tulema, aga see Andres Vanapat ei kohutanud. Teda ümbritses kitsam sõpruskond, kes teda mõistis ja armastas.
Andres Vanapa abikaasa oli kunstnik Siima Škop. Nende tütar Zoja Mellov on näitleja, poeg Oleg Mellov aga arhitekt.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn, 2000;  

loe lisaks....