Emil-Heinrich Neemre (kuni 1935 Neumann) (1895 – 1956) sõjaväelane, VR II/3
Maetu | Sünniaeg | Surmaaeg | Matuseaeg |
---|---|---|---|
Emil-Heinrich Neemre | 03.02.1895 | 12.12.1956 | 17.12.1956 |
Hermine-Johanna Neemre | 29.01.1902 | 07.02.1996 | 10.05.1996 |
Emil-Heinrich Neemre (kuni 1935 Neumann) (1895 – 1956) sõjaväelane, VR II/3
Sünd. 03.02.1895 Vohnja v.
Surn. 12.12.1956 Moskva
Emil Neemre sündis Virumaal Kolu kooliõpetaja peres. Õppis Tallinna Aleksandri gümnaasiumis, lõpetas 1913. A-il 1916- 1917 õppis Pihkva lipnikekoolis. Enne õpinguid teenis Kolga mõisas kirjutajana. I Ilmasõja ajal teenis tsaariarmees mitmel pool. Oli ka sõjakoolis. Sai nooremohvitseriks. Veebruarist aprillini 1918.a. oli 3.Eesti polgus. Vabadussõjas osales alates 24.12.1918.a. Oli 1.Tallinna kaitsepataljoni käsundusohvitser, hiljem oli sidekomandos ja kuulipildujate komandos. 1920.a leitnant. Osales lahinguis Punaarmee vastu Lõuna-Eestis, Lätimaal ja Narva rindel. Augustis 1920.a. vabastati sõjaväeteenistusest. Temale anti vahvuse eest Djergewo küla all 1919.a. toimunud lahingus VR II/3. Lisaks sai ta autasuks Harjumaal Harku vallas Harku-Ämari maakonnas Kopli talu, selle kinkis ta 1930.a. oma abikaasale. Peale sõda töötas aktsiisi peavalitsuses kontrolörina, hiljem raudteevalitsuses raamatupidajana. Oli VRVÜ Tallinna osak. liige. Augustis 1941. mobiliseeriti Emil Neemre Punaarmeesse. Oli Jaroslavlis kunstiansamblis. Arreteeriti ja mõisteti 10.aastaks vangi. Pärast vabanemist töötas Estonia teatri orkestris viiuldajana. Elas Keilas. Emil Neemre suri 1956.a. Moskvas kontserdireisil.
Emil Neemre oli kaks korda abielus. Esimene naine oli Hilda-Eleonore, neil oli tütar Aino. Teise abikaasa Hermine-Johannaga oli Emil Neemrel viis last, kaks poega ja kolm tütart.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Viljandi, 2016;