Emil-Heinrich Neemre (kuni 1935 Neumann) (1895 – 1956) sõjaväelane, VR II/3

Emil-Heinrich Neemre (kuni 1935 Neumann) (1895 – 1956) sõjaväelane, VR II/3
Sünd. 03.02.1895  Vohnja v.
Surn. 12.12.1956 Moskva
Emil Neemre sündis  Virumaal Kolu kooliõpetaja peres. Õppis Tallinna Aleksandri gümnaasiumis, lõpetas 1913. A-il 1916- 1917 õppis  Pihkva lipnikekoolis. Enne  õpinguid teenis  Kolga mõisas kirjutajana. I Ilmasõja ajal teenis tsaariarmees mitmel pool. Oli ka sõjakoolis. Sai nooremohvitseriks. Veebruarist aprillini 1918.a. oli 3.Eesti polgus.  Vabadussõjas osales alates  24.12.1918.a. Oli  1.Tallinna  kaitsepataljoni  käsundusohvitser, hiljem oli sidekomandos ja kuulipildujate komandos. 1920.a leitnant.  Osales lahinguis  Punaarmee vastu Lõuna-Eestis, Lätimaal ja Narva rindel. Augustis 1920.a. vabastati sõjaväeteenistusest.  Temale anti vahvuse eest  Djergewo küla all 1919.a.  toimunud lahingus VR II/3. Lisaks sai ta  autasuks Harjumaal Harku vallas Harku-Ämari maakonnas Kopli talu, selle kinkis ta 1930.a. oma  abikaasale.  Peale sõda töötas aktsiisi peavalitsuses kontrolörina, hiljem  raudteevalitsuses raamatupidajana. Oli VRVÜ Tallinna osak. liige.  Augustis 1941. mobiliseeriti Emil Neemre  Punaarmeesse.  Oli  Jaroslavlis kunstiansamblis.  Arreteeriti ja mõisteti 10.aastaks vangi. Pärast vabanemist töötas Estonia teatri orkestris viiuldajana.  Elas  Keilas. Emil Neemre suri 1956.a.  Moskvas kontserdireisil.
Emil  Neemre oli kaks korda abielus. Esimene  naine oli  Hilda-Eleonore, neil oli tütar Aino.  Teise abikaasa Hermine-Johannaga  oli Emil Neemrel viis last, kaks poega ja kolm tütart.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“,  Viljandi, 2016;