Gunnar Kilgas (1926 – 2005) näitleja ja lavastaja

Gunnar Kilgas (1926 - 2005) näitleja ja lavastaja

Sünd. 08.05.1926 Narva

Surn. 06.08.2005 Tallinn

Sündis Narvas nn teenistujate peres. Isa pidas mitmeid ameteid, elas lõpuks perest eraldi. Ema ehitas  Nõmmele maja ja lapsed, Gunnar ja temast kuus aastat vanem Paul, elasid ema juures. Haridustee algas Linna I Algkoolis. Direktor oli muusikamees ja  GK õppis tema käe all viiulimängu. Pärast Tallinna 2. gümnaasiumi lõpetamist õppis Kilgas Estonia teatri õpperühmas ja Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis. G K-e juhatas lavateele Ants Lauter, ta esimene õpetaja Estonia teatri 1945. aasta õpperühmas; Estonias võeti ta näitlejapalgalegi. Teatriinstituudi lõpetas I lennus 1949. aastal. Vahepeal mängis ta ka filmis "Elu tsitadellis" (1947), seda filmirolli ta ise ei hinnanud. (Üldse tegi ta  20 filmirolli, aga pidas end teatrinäitlejaks). Kursus suunati Lõuna-Eesti Teatrisse, sellesse õnnetu tähe all sündinud ja võimatutes oludes tööle pandud uude truppi, kus Kilgas tegi näitlejaameti kõrval ka lavastajatööd. Sealt pääses ta Vanemuisesse 1951. aastal (vahepeal oli lühemat aega raadios diktor). Suuremad näitlejarollid jäidki Tartu aega: Arbuzovi "Tanja" German koos Ellen Kaarmaga (1953), Tammsaare-Vahuri "Mauruse kooli" Indrek koos Velda Otsuse Ramildaga (1955), Hlestakov Gogoli "Revidendis" koos A. Lauteri Linnapealikuga (1955) jt. Ja ilmselt ühe elu olulisema lavakogemusena mõttetäpne paarismäng  Õpetlane (G. Kilgas) ja tema Vari (E. Koppel) Schvartsi allegoorilises "Varjus" (1959) külalislavastaja V. Panso juhtimisel. Kuid Vanemuises jätkas ta ka ise lavastamist: Lutsu "Kevade", Millöckeri "Gasparone" jpm. 1960. aastast oli G K taas tallinlane ja tema lavastusi võis leida Draamateatri repertuaarist (koosseisuline lavastaja 1960 - 68): üksjagu palju Ardi Liivest, parimana neist kindlasti "Viini postmark" (enne samanimelist filmi! 1963) koos J. Järvetiga. Aga siin on ka Steinbecki karm "Hiirtest ja inimestest" ning Pirandello paradoksaalne "Nii see just ongi". Iga tookordne teatriskäija mäletab ülimenukaid staarikomöödiaid, E. Vetemaa "Püha Susannat ehk Meistrite kooli" (1974, lavastatud spetsiaalselt V.Otsuse jaoks)ja N. Simoni "Piparkoogileedit" (1990, personaalselt I. Everile). Kui lisada siia 1990ndatel Vanalinnastuudios kirjandusala juhatajana "vanaduspõlve veetes" lavastatud/taasavastatud H. Raudsepa "Salongis ja kongis" (1990) ja E. Särgava "Uus miniister" (1993), võiks seda kõike julgesti pidada ühe inimese elu tööks. Ja ometi tundub, et oma kaalukaima elutöö tegi G K hoopiski televisioonis (1969- 86). On päris üllatav, kui suur osa ETV teleteatri kuldajastu klassikast (1960ndate teisest poolest kuni 1990ndate keskpaigani) on seotud G. K-e lavastajanimega. Kolmekümne seitsme telelavastuse hulgast jäävad eriliselt meelde Jevgeni Švartsi «Draakon» (1969), Jean Anouilh´ «Pagasita reisija» (1973), August Strindbergi «Mäng tulega», William Somerset Maughami «Truu naine» (1982) jpt. Ning kogu selle rea krooniks vaatajate suurima armastuse ära teeninud kodune klassika: "Rudolf ja Irma" (Tammsaare "Elu ja armastuse" järgi, 1985) ja "Pildikesi Paunverest" (O. Lutsu "Äripäeva" järgi, 1986). Kilgas oli neid telerežissööre, kes töötas veel käsikäes näitlejaga, tegi pikki eelproove, tegeles dialoogirežiiga, kes tundis näitlejatööd, olles ise üks nende tsunftist. G K tunduski alati soliidse härrasmehena, kodumaa patrioodina, haritud ja rahuarmastava professionaalina. Kolleegid meenutavad lahkunud G. Kilgase juures järjest tema intellekti, vaimupeenust ja sooja tarka sarmi. Ehk on huvitav meenutada, et seitsmekümnendate aastate alguses korraldati Tartu Ülikooli sotsioloogialabori ja Ülo Vooglaiu abiga Eesti televisiooni töötajate IQ testimine. Kõrgeima näiduga töötajaks osutus toonane teleteatri režissöör G.Kilgas. Talle järgnesid H. Tiidus ja siis alles teised nooremad mehed.
G.Kilgase lahkudes Toonela teedele tõdeti et  meie seast on hakanud tasapisi kaduma see vana töökultuuriga teatripõlvkond, kelle lapsepõlv jäi veel eelmise Eesti Vabariigi aega, noorukiaastad möödusid sõja jalus ning kelle professionaalne väljaõpe ja küpsemine sai sõjajärgses Eesti Riiklikus Teatriinstituudis teoks veel vahetult A. Lauteri, L. Kalmeti, P. Põldroosi, F. Moori, A. Üksipi jpt eestiaegsete meistrite käe all.
Andmed: G.Kilgas NII ON LÄINUD, Tallinn, 2007; http://www.ohtuleht.ee/178712;
http://www.sirp.ee/index.php

Loe lisaks...