Anton Eilart (1892 – 1972) vaimulik ja kultuuritegelane.

Anton Eilart (1892 – 1972) vaimulik ja kultuuritegelane.
Sünd. 03.02.1892 Särevere v.
Surn. 16.12.1972 Tallinn
Anton Eilart sündis Järvamaal,  lõpetas Tallinna Aleksandri gümnaasiumi. Õppis Tartu Ülikoolis, 1912–1913 filosoofiateaduskonnas, 1913–1920 usuteaduskonnas. Ta sai kooliharidust vene keeles, elas paarikümneaastase vahega läbi kaks riigikorra vahetust. Esimene kord, revolutsiooni ajal oli tema see, kes IV kursuse üliõpilasena pidas professor Kõpu juures esimese eestikeelse proovijutluse ülikooli kirikus.  Kuulus ülikoolis korp! UGALASSE.  Oli prooviaastal Laiuse koguduses. Ordineeriti 11. juunil 1922. aastal, oli Nõmme Rahu koguduse õpetaja a-il 1922 – 1944. Tema initsiatiivil pühitseti Nõmme kirik 1924.a. Tartu rahu mälestuskirikuks. Kaasaegsed  mäletavad, et aastail 1917 – 1922 tegutsesid organistide-koorijuhtidena Nõmme Rahu kirikus Hans Traublum ja Willem Laarmann. Need olid eesti rahvale ja ka kirikuile rasked aastad. Maailmasõja lõpp. Vabadussõda. Oli hetki, mil kiriku muusikaelu peaaegu soikus. Siis aga kogudus iseseisvus. Õpetajaks tuli noor energiline ja teotahteline Anton Eilart. 1923. aastal võttis Aado Maiste kiriku laulukoori oma südameasjaks ja koguduse muusikaelu ja laulukoor  taastusid. Anton Eilart oli ka Nõmme laulupäevade (1926) ja  vaimulike laulupäevade algatajaid. Paralleelselt vaimulikuna oli Anton Eilart  ka Tallinna 3. saksa tütarlastegümnaasiumi eesti keele õpetaja 1920–1932, Nõmme gümnaasiumi usuõpetaja 1932–1937.  Tema oli ka Nõmme  linnavolikogu liige a-il 1934- 1940.
16. jaanuarist 1940 kuni 1944. aastani oli ta Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskopi asetäitja  Rootsi põgenenud  Johan Kõpu asemel. Temal oli ka EELK õpetaja kuldrist. Anton Eilart  oli ka ajaleht  EEESTI  KIRIK (KIRIKULEHT)  viimane sõjaeelne peatoimetaja. Ja 1940. aastal pidi ta olema tunnistajaks, kuidas võimud kirikulehe sulgesid.  Ta lootis, et jäädes vaid usulisi küsimusi  käsitlevaks leheks, saab ta nõuk. punavõimude ajal rahva vaimseid ja  hingelisi tarvidusi rahuldada,  lootis, et noorsugu saab haridust emakeeles, et areneb meie teadus emakeelses ülikoolis, et ei ole pidurdatud ega takistatud usuelu tema avaldusis. Ometi läks kõik teisiti. Nii eestlaste, Eesti kui ka Anton Eilarti elus. EESTI  KIRIKU viimane number ilmus  teadaolevalt 22. augustil 1940 ja  siis oli vaikus  pea viisümmend aastat. Anton Eilart ei olnud kodumaalt lahkujate seas ja selle eest tuli tal maksta seitsme vangistusaastaga, nimelt novembrist 1944 elas  Anton Eilart koos abikaasa Aliidega illegaalselt. 18. märtsil 1948.a. sulgusid nende taga vanglauksed, mõlemad arreteeriti NKVD poolt  ja saadeti Siberi vangilaagrisse. Olid Mordva ANSV-s. Dubravlag-is.Tema oli üks kümnetest tuhandetest, kes kisti eemale tavapärasest elukorraldusest ja seati ekstreemsesse olukorda. Peale vabanemist teotses Anton Eilart a-il 1956-1970 EELK Rannamõisa koguduse õpetajana. Looduskaitsja Jaan Eilart oli Anton Eilarti vennapoeg. 1940-1941 a. sündmused oli Anton Eilart jäädvustanud oma käsikirjalises romaanis KALLI  HINNAGA - (1.kd. PÕGENIKUD.) (2.kd.ESIMESED SAMMUD) (3.kd. PÖÖRE). 
Andmed: L.Lõhmus HHIU-RAHU KALMISTU, Tallinn, 2003;  nommerahu.ee/tegemised/muusika/segakoori-lugu/; www.eelk.ee/~eelk109/kogudus.htm; www.eestikirik.ee/me-hoiame-nonda-uhte-

 Loe lisaks...