Jüri Jaama (1936 – 2004) arhitekt, Tallinna peaarhitekt

Jüri Jaama (1936 – 2004) arhitekt, Tallinna peaarhitekt
Sünd. 29.12.1936 Tallinn
Surn. 08.08.2004 Tallinn
Jüri Jaama sündis Tallinnas pangaametniku perekonnas. Ta lõpetas Tallinna  2.keskkooli. Astus 1955.a. TPI-sse  õppides sal mõned aastad tsiviil-ja tööstusehitust.  Lõpetas  1963.a. ERKI arhitektuurierialal. Töötas arhitektina alguses Pärnus, seejärel Tallinnas:1963 - 1966 Eesti Projektis ja 1966- 1978 Eesti Maaehitusprojektis. A-l 1978 - 1993 töötas ta juhtiva arhitektuuriametnikuna Tallinna linnavalitsuses, seejuures 1980 - 1990 linna peaarhitektina. 1993. aastast kuni raske haigusega lõppenud surmani tegi ta loovat arhitektitööd oma büroos Esperon. Eesti Arhitektide Liidu liige oli Jüri Jaama 1964. aastast, kusjuures a-l 1984-1989 kutseühingu juhatuse esimees, eesti arhitektide ametlik liider. Need polnud lihtsad aastad: 1985. ja 1986.a-l toimus terav võitlus Eesti Arhitektide Liidu ja Riikliku Ehituskomitee vahel viimase arhitektuurivaenuliku poliitika pärast, mis lõppes arhitektidele soodsalt, 1987. aastal loodi komitee juurde Eesti Arhitektuuri Peavalitsus. 1987. aastal loodi arhitektide eestvedamisel loomeliitude kultuurinõukogu, mida kroonis meie poliitilist elu oluliselt mõjutanud 1988. aasta ühispleenum. 1987. aastal anti välja ka esimesed A. Kotli nimelised arhitektuuripreemiad ning 1988. aastal alustati Arhitektide Liidu eraldumisega Moskva alluvusest, mis lõppes 27. juunil 1989. aastal sõltumatu loomingulise ühenduse väljakuulutamisega, mille asutamisaeg oli 1921. aasta. Sellega taastati Eesti Arhitektide Liit. Kõigi nende protsesside eesotsas oli ka Jüri Jaama, nagu neiski olulistes muutustes, mis toimusid Tallinna linna arhitektuuripoliitikas üleminekuaegadel okupatsiooniaja sotsialistlikust käsumajandusest kapitalismi. Kõike seda tegi ta oma loomingu arvelt, isiklikku kasu taotlemata. Ta oli ühelt poolt eestiaegse härrasmehe moodi, kes käitus vaoshoitult ka kõige kriitilisemates situatsioonides, ent teisalt uue ajastu juhitüüp, kes erinevalt oma stalinistlike maneeridega eelkäijatest ei valitsenud ainuisikuliselt, vaid juhindus oma tegevuses ühishuvidest, esindades eesti arhitektkonna kogu kirjut spektrit. Tema tegevuse apogee sattus aega, mil arhitektide liidul oli sõna sekka öelda ka kogu meie rahvusliku liikumise, okupatsioonist vabanemise ning uue omariikluse rajamise osas. See oli ka Eesti AL kõrgajaks tema senises ajaloos. Jüri Jaama esindas arhitekte neil ajul kindlalt ja väärikalt. Kogu aeg tegeles ta ka  arhitektitööga projekteerides  Tallinna Raadiomaja hoonet (1972, koostöös A. Eigiga), Ülejõe Pärnu KEKi haldus- (1970) ja olmehoonet (1973, mõlemad koostöös A. Ringoga), Tabasalu Ranna sovhoosi veetornelamut (1973) ja elumaja (1983) ning Olustvere tehnikumi õppehoonet ja ühiselamut (1985, koostöös K. Karuga). Neid hooneid iseloomustab selge modernistlik vormikeel ning selles avalduv ehituskunstiline ideaal vaatamata  tollastele piiratud tehnoloogilistele võimalustele ning kitsendavatele normatiividele. Eraldi tuleks esile tõsta Jüri Jaama 1973. aastal valminud kooperatiivelamut Pärnus Papli tänavas (koostöös A. Ringoga), mis kuulub Eesti esimeste neofunktsionalistlike majade hulka, esindades arhitektuuri, milles taotleti iseseisva Eesti ehituskunsti vaimset jätkamist. On tähendusrikas, et oma viimaste aastate loomingus pöördus arhitekt jällegi noorusaegade funktsionalistliku laadi poole, nimetagem siinkohal näiteks elamut Hiiul (2002, koostöös E. Heinaga).
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996;  www.sirp.ee › Artiklid › Keele Infol;

loe lisaks...