Jaan Lõo(1872-1939). Jurist ja luuletaja.

Jaan Lõo. Luuletaja, jurist ja ühiskonnategelane.

Õppis 1892.a Tartu ülikoolis õigusteadust. Oli aastatel  1898-1919 Võrus advokaat. Oli lühikest aega  Võru maakonnavalitsuse esimees, ka Asutava Kogu liige rahvaerakonna esindajana. 1919.a. sügisel  valiti Asutava  Kogu poolt Riigikohtu liikmeks.

1916. a avaldab oma ainukese luulekogu NÄGEMUSED.  Aineks on kodumaa  loodus, ajalugu ja isiklikud elamused. Kõik luuletused ei ole ühtlase tasemega.

JL jätkab läinud sajandi (19) traditsioone oma loodus ja isamaalüürikas, siiski on ta  astunud suure sammu edasi konkretiseerides "ilus oled isamaa" valemit, avades plastilisel pildil meile kodumaa metsade ning väljade ilu eri aastaaegadel ja andes maaelust kauneid pastoraale. (H.Visnapuu).

Andmed: EBL. Tartu, 1929; EE 14kd, Tallinn 2000.

Täienduseks: EW Riigikohtu tsiviilosakonna  juhataja ja kirjanik. Oma ainukese luulekogu NÄGEMUSED ilmudes oli  J L 44 aastane, tema  kogus oli 46 luuletust. Lõo oli formaalselt Eesti kirjanike Liidu liige, aga selle liiduga ta eriti ei suhelnud. Sidemed ja elav kontakt oli tal Eesti Kirjameeste  Seltsiga. Luulega puutus kokku üliõpilasena (juura) mil ta redigeeris isegi oma ema venna  Ado Petersoni laule. J L enda kogu  nägi ilmavalgust sõprade toel. Adam Jürgenstein peab tema  kogu ilmumist lausa pöördeliseks sündmuseks - külaelu parim luulendaja. Tekib terav poleemika, kuna sel ajal ilmuvad ka M.Underi SONETID  ja H.Visnapuu AMORES.  Ka Hindrey arvab et  Lõo pole nii modern kui Suits, Ridala, Barbarus, Visnapuu. Ta on teistmoodi, pole dekadent. Tema luulelaad pärineks nagu antiigist.  See polegi vale - Lõo oli suur antiigihuviline. Tuglas analüüsib tema kogu, püüab olla objektiivne. Rõhutab et JL luules on tugevasti rõhutatud rahvuslust, iseolemist. Arvab, et teda poleks vaja nii üles kiita kui seda teeb Jürgenstein kuna see koormab luuletajat. Tuglas leiab et JL pakub uusi ainevarjundeid, uusi huvitavaid mõtteid. Paraku jäävad need motiivid algelisse vormi, ei saa täiuslikku kuju. Autoril puudub süvendusvõime, puudub sümbolkujutelm - ta jõuab vaid  mõistusliku pildini. Ka ei tule tema luule lõpupuänt alati luuletusele  kasuks. Lõo luule tundub Tuglasele kohati kabinetiluulena. Siiski 30 protsenti tema kogus  on Tuglase arust hea poeesia. Visnapuu arvamus JL luule kohta  ühtib üldjoontes  Tuglasega. 1923.  ilmub ka M.Kampmaa luulearvustus. Ta tõstab esile JL kangelaslüürikat (HEROIKA). Leiab et JL luule mõjub tundeviisi poolest värskena.

1939.a. kerkib seoses poeedi surmaga tema luule taas päevakorda. J.Kärner leiab et ta on väärtuslik tundeluuletaja, ta luulel on lausa rahvapedagoogiline mõju,  ja mitmed teisedki  leiavad et J.Lõo on omas luules lausa prohvetlik, ettenägelik  (LÄHME VÕNNUT VÕTTEMAIE - ilmus ju 1916.a.!)

Uuema aja kirjanduskriitik Karl Muru seisukoht on , et J.Lõo on esimene eesti poeet kelle luules tuleb esile loodusesse säästva suhtumise idee. Ka ühe raamatuga võib jääda kirjanduslukku. JL isamaa-ja koduluule ja loodusluule on tänaseni  väärtuslik: HINGEDEPÄEV, VESIROOS, PÄRN. J.Lõo oli erudeeritud,  sügavalt haritud inimene, patrioot, tundis keeli, ja oli, nagu mainitud, kirglik antiigihuviline.  JL töötas üle  10 aasta  kreeka eepose ILIASE tõlkimisel, see jäi käsikirja ja asub  Eesti Kirjandusmuuseumis (Eesti kirjandus Selts  lükkas JL tõlketöö 1927 ja ka 1940.a tagasi).

Inimesena oli JL pigev kinnine, isegi tõrjuv. Kitsamas  ringis siiski suurepärane erudeeritud ja vaimukas vestleja.  On märgitud, et JLõo matustel olid siiski peamiselt juristid ja poliitikud, kirjandusinimesi seal  ei  olnud.

Andmed: A.Eelmäe loeng? JAAN  LÕO;  Kirjandusteostest  kogutud andmed,  MK.

J.Lõo haual omapärase vormiga graniitsammas, signatuur puudub. Püstitatud tõenäoliselt 1930. aastate lõpul.