Villem (Vilhelm-Voldemar) Raam (1910-1996) kunstiteadlane, muinsuskaitsja

Villem (Vilhelm-Voldemar) Raam (1910-1996) kunstiteadlane, muinsuskaitsja

Sünd. 30.05.1910 Pärnu
Surn. 21.05.1996 Tallinn
VR sündis Pärnus koolmeistrite peres. Küllap sealt pärinesid VR endagi pedagoogi- teadmiste andja ja hea jutustaja eeldused. Sellele aitas kaasa  edasine õpitee, oli ju ta esimeseks ajalooõpetajaka kirjanik Jüri Parijõgi, joonistusõpetaja Ed.Ole, teatriõpetust andis Hilda Gleser, Leopold Hansen ja Alfred Rebane. VR töötas Aluvere ja Tartu II algkoolis õpetajana. Tärganud kunstihuvile andsid tõuke  ka Tartu Ülikooli  Filosoofiateaduskonna kunsti-ja kirjandusõppejõud S.Karling, G.Suits, J.Semper, A.Annist. Õppeajal ülikoolis kujunes tema  lemmikperioodiks keskaeg. Eelduseks oli just sel perioodil rakendunud euroopalikud õppekavad, laia silmaringiga õppejõudude tulek Tartusse kes juurutasid renessanslikku mõtteviisi. Sellele lisandusid õppereisid Soome 1936.a., Rootsi  ja Itaaliasse 1939.a. Need kujundasid temast laia silmaringiga ja huvidega kunsti-ja arhitektuuriajaloolase. 1939.a. lõpetas ta ülikooli ja 1940.a. määrati VRRiikliku Kunstimuuseumi direktoriks. Sellega algas tema Tallinna periood. See lõppes 1941.a. juunikuus kui Eesti okupeeriti Nõuk. Venemaa poolt ja VR küüditati koos tuhandete Eesti inimestega Siberisse, oli ta ju kaua olnud välismaal, valdas keeli. Nõuk. okupatsioon Eestis likvideeris humanitaarse eliidi, süüks pandi kodumaa reetmine. 1956.a. naases VR kodumaale. Õnneks ei suutdetud tema  vaimu seal murda. See väljendus tema aktiivses töös arhitektuuri-ja vanema kunstipärandi uurimisel ja muististe kaitmisel. Ta asus hoole ja kirega tööle oma nn"vanadel armastustel" Padise ja Pirita kloostrite varemeil ja Saare-Lääne kirikuis. Aga teda huvitas ka Tallinna linnamüür ja selle tornid, samuti Dominiiklaste klooster, Suurgild, Oleviste kirik, Paks Margareete, Toomkirik, Püha Miikaeli klooster jmt. Mahti tuli leida ka  kaitseehitiste uurimiseks väljaspool Tallinnna. Haapsalu, Kiiu Järve, Kiviloo Koluvere, Otepää, Purtse,  Põltsamaa- need linnused on kõik olnud lühemalt või pikemalt VR huviorbiidis. Mitmete intriigide tulemusena tuli töösse tülikaid ja pikki katkestusi, aga teadlane suutis need alati ikka ületada ja jätkas oma  armastatud tegevust. Kuigi Niguliste kiriku põhjalikum uurimine ja monograafia, samuti Pirita  kloostri monograafia,  jäi tema poolt tegemata. Sellest on kahju, kuna teadlane rõhutas alati et uuritu ei tohiks arhiivis kaustades tolmuda, vaid see peaks jõudma laiemate hulkade kätte lugemiseks. Aga ta rõhutas ka artiklite ja kirjutiste rahvusvahelist tähtsust. Just need oleksid loonud meile nii vajaliku rahvusvahelise positsiooni, loonud võimaluse meie taseme võrdlemiseks maailmas ilmunuga.  Samuti rõhutas ta retsentsioonide vajalikkust. Õnneks on VR õpilased ja kolleegid need monograafiad valmis kirjutanud.  VR avaldas ise üle 130 artikli, retsensiooni ja raamatu. Lisaks sellele oli ta innukas ja sage esineja raadios, televisioonis, kultuuriülikoolis, ühingus TEADUS, kodu-uurimisringis, üliõpilastele ja ka kolleegidele. Ta on ka entsüklopeediatele kirjutanud üle 230 lühiartikli. VR rõhutas, et olles tegelenud nii uue kui ka vana kunstiga, on keskaegset kunsti uurida tohutult raskem kuna just see nõuab mitmekülgset abiteaduste kasutamist ja nende tundmist. Oluline on töö arhiivis ja väliuurimine, oluline on pidev objektil viibimine.  Stiilikriitiline analüüs objektil nõuab suurt informeeritust kogu Euroopa  keskaegsest ehituspärandist. Aga on tarvilik mõista ka omaaegse ehitusmeistri  psüühikat, kuidas ehitati 700 aastat tagasi? Tuleb püstitada hüpotees, aga seda tuleb sageli muuta, sageli tuleb omi eksimusi parandada. VR on alati esindanud meie muinsuskaitse ja arhitektuuriajaloo tipptaset nii kodu- kui ka välismaistes  esinemistes ja loengusarjades. Ta esines Soomes, Rootsis. Austrias, Taanis, Poolas, Saksamaal,. Neil reisidel polnud ta ise ainult andja, vaid ka saaja-õppija. Alati jagas ta naastes oma kolleegidele seda uut ja eesrindlikku, mida tal näha õnnestus. Ja alati oli VR-l kaasas truu saatja - fotoaparaat.  VR tabas ära foto olulisuse mälestise hetkeseisu jäädvustamisel. Seda ei asenda ükski kirjeldus. Monumendiks kujunes juba VR eluajal tema toimetatud  neljaköiteline EESTI ARHITEKTUUR. Trükivalgust nägi see hiljem, aga VR oli  algataja ja juht. 1956-1982oli VR instituudis Eesti Ehitusmälestised teadustöötaja ja konsultant. 1990 - Turu Ülikooli audoktor. 1996 - Riigivapi II klassi ordenVR valiti ka muinsuskaitse Seltsi esimeseks auesimeheks.
VR oli abielus. VR tütred on keemik Helle Lippmaa ja kunstiajaloolane Kaia Haamer.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; EMS, EK-US ja EGS AASTARAAMAT, Tallinn,  2010; MUINSUSKAITSERAAMAT, Tallinn, 2010;  EE 14 kd,  Tallinn, 2000: https://www.google.ee/?gws_rd=cr&ei=mu6DUuHbLYfj4wSd64HIBg#q=Villem+Raam; www.muinsuskaitse.ee/index.php?page=5&id=218&uudis=235‎

Loe lisaks...

Endel Lippmaa (1930 – 2015) teadlane ja poliitik
Sünd. 15.09.1930 Tartu
Surn. 30.07.2015 Tallinn
Endel Lippmaa sündis Tartus geobotaanikust akadeemiku Teodor Lippmaa perre. Kooli läks Endel Õpetajate Seminari Algkooli mille kohta oli teada, et seal olid väga head õpetajad. Hiljem astus ta  Treffneri Gümnaasiumi, mis jäi sõja tõttu pooleli. Kui Endel oli 13-aastane, tehti talle eriti jõhkralt selgeks, et midagi positiivset Nõuk.Venemaa poolt ei tule. 1943. aastal tabas nende botaanikaaias asunud kodu Nõukogude õhukotkaste pomm. Pommitamisel hukkusid Endeli isa ja noorem õde, ema suri mõni aeg hiljem haiglas. Endel oli samal ajal kinos, tema hiline väljasolek oli juhus, kuna nende pere pooldas vabameelsemaid kasvatuspõhimõtteid ja vanemate ja laste vahel valitses usaldus. Üksi jäädes siirdus Endel Tallinnasse emapoolsete sugulaste juurde, onu ja tädi majja ning asus õppima Nõmme Gümnaasiumi. Ta lõpetas 1948. aastal Nõmme Gümnaasiumi ning 1953. aastal Tallinna Tehnikaülikooli cum laude põlevkivitehnoloogia erialal, kaitstes 1956. aastal samas kandidaaditöö teemal TERMILISE LAGUNEMISE TEEL SAADAVATE EESTI PÕLEVKIVI TOODETE DÜNAAMIKA. 1971. aastal anti talle professori kutse keemilise füüsika ja füüsikalise keemia alal ning aasta hiljem valiti ta Eesti teaduste akadeemia liikmeks. Aastatel 1956‒1961 oli Endel Lippmaa Tallinna tehnikaülikooli vanemõpetaja ja dotsent, 1961‒1980 küberneetika instituudi füüsika sektori juhataja. Alates 1980. aastast oli tema tegevus seotud keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi asutamisega, mille direktor oli ta kuni 2001. aastani ning keemilise füüsika laboratooriumi juhataja kuni 2005. aastani. Aastatel 2001‒2006 oli ta analüütilise spektromeetria tippkeskuse juhataja ning hiljem olid tema põhilised väljakutsed seotud Euroopa tuumauuringute keskusega (CERN).
Endel Lippmaa osales Rahvarinde tegevuses ning oli Eesti Kongressi liige ja Koonderakonna asutajaliige. Ta pidas ministriametit Edgar Savisaare valitsuses, Tiit Vähi teises valitsuses ja Tiit Vähi kolmandas valitsuses ning oli Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse nimekirjas kandideerinuna aastatel 1996–1999 VIII riigikogu liige. Endel Lippmaa oli mitme ülikooli audoktor ning paljude professionaalsete ühingute ja kogude liige nii Eestis kui ka välismaal. Endel Lippmaa oli tippasjatundja paljudes teadusvaldkondades.  Kolleegid teaduste akadeemiast märkisid et ta oli teadlane laiemas mõttes, kes rakendas samu põhimõtteid nii teaduses kui poliitikas. Kolleegide sõnutsi oli tal silmapaistev võime tunnetada ja näha ette, kuhu liigub teadus ja maailma huvifookus. President Toomas Hendrik Ilves nimetas ametlikus järelehüüdes akadeemik Endel Lippmaad üheks Eesti iseseisvuse taastamise müüriladujaks, kelle põhjalikkus, nõudlikkus ja terav pilk nii enda kui ka kaasteeliste suhtes aitas kaasa meie iseseisvuse uuele saavutamisele ning vaba ja ettepoole vaatava kaasaegse riigi ehitamisele.  Tema kompromissitus ning ajaloolise õigluse eest seismine viis Balti riikidelt ja Poolalt iseseisvuse röövinud Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamiseni ja hukkamõistmiseni Moskvas 1989. aastal. See oli meile oluline tähis okupatsiooniahelatest vabanemisel ja naasmisel Euroopasse toetudes õiguslikule järjepidevusele. Just seda pidas Endel Lippmaa tähtsaks. Nii siis, kui ka hiljem Eesti valitsuse ministrina või juba suurest poliitikast eemal, kuid endiselt olulise inimesena ja Eesti Euroopa-tee veendunud toetajana oli talle alati toeks teadlase kogemus ja veendumus, et eesmärgini viivad tugevad argumendid, mida ta oskas endellippmaaliku järjekindlusega kasutada. 1999. aastal valiti ta Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka. Tema teadustööd tunnustati 2000. aastal riigi teaduspreemiaga. Samal aastal omistati talle Riigivapi II klassi teenetemärk. 2006. aastal sai ta Rahvusmõtte auhinna, 2013. aastal Püha Piiskop Platoni ordeni.
Endel Lippmaaa ei soovinud üliõpilasi õpetada, ega spordiga tegeleda, viimase osas nõustus ta  täielikult Churchilliga, ka ei hoolinud ta suitsetamisest ja alkoholist.
Endel Lippmaa oli ka natuke edev, tal oli omapärane huumor, näiteks küsimusele, kuis on tal suhe Jumalaga, vastas ta kavalalt muiates, et järgmises vestlusringis kutsume ka Jumala kampa. Endel Lippmaa oli abielus V.Raami tütrega, peres kasvas kaks poega.
 Andmed Kändler  ENDEL LIPPMAA. MEES PARIMA NINAGA, Tallinn, 2012.; kultuur.elu.ee/ke481_lippmaa.htm; opleht.ee/24164-suri-akadeemik-endel-lippmaa/; www.sirp.ee › Artiklid › Teadus

 loe lisaks....