1905. a. terroriohvrite matusepaik

Maetute andmete taastamisel on kasutataud: K.Laane matmispaiga plaani, EELK kirikuraamatuid ning andmeid monumendilt

August Michail Tammik (1874 – 1905) jt. 1905.a . ohvrid
Sünd. 24.10.1874
Surn. 16.10.1905.
1905 aastal  Vene tsaaririigis toimunud rahutused kandusid ka alistatud  ja  Venemaa koosseisus olevaisse maadesse. Nõnda ka Eesti ja Liivi kubermangudesse. Tallinnas toimusid solidaarsusstreigid alates jaanuarist 1905. Solidaarne oldi 9 jaanuaril  Peterburis toimunud  verise pühapäeva streikidega.  Terve aasta kestsid mitmesugused rahutused ja streigid mis kulmineerusid  14.(27.) oktoobril alanud  poliitilise üldstreigiga. 13. oktoober toimus streik Volta tehases. 14. oktoobril toimus üle-eestiline raudteelaste streik. 15. oktoobril toimusid Tallinnas rüüstamised. Tallinna teadlikud ja distsiplineeritud töölised asusid koos linnavolikogu liikmetega Tallinnas korda pidama, et elanikke rüüstamiste eest kaitsta..  Kuidas asi läks, seda kirjeldab  omaaegne tuntud ajakirjanik ja poliitik sotsiaaldemokraat Mihkel Martna, kes sündmusi pealt nägi. 1905.a. 16 oktoobril, mis oli pühapäev, kogus tuhandete viisi rahvast koosoleku platsile. Üks osa töölisi läks rongis läbi linna – uuele turuplatsile, et nõnda linnamajale ligemal olla, mis läbirääkimisi kergendaks. Kuna linnaameti liikmed alles kuberneri juures olid ja volikogu saadikud töölistega turul aru pidasid, ilmus salk soldateid tööliste lähedale ja piiras selle poolest saadik ümber. Sellest ei pandud tähele. Oldi ju kindel, et asja pärast kuberneriga läbirääkimisi peetakse, ja et kuberner seekord tööliste koosolekut mitte keelanud pole, kuna ju töölised pealegi, kui nad linnas korda pidama peavad, seda ilma üheskoos nõupidamiseta teha ei või. Siiski hoiatasid mõned koosolijad ja tähendasid, et soldatid tuld anda võivad, olgugi et seks mingisugust põhjust ei ole. Ja nõnda tuligi! Kuna mõlemal pool – kuberneri juures ja turul – läbirääkimisi peeti, kuidas tööliste korrapidamisega jääma peab, lasksid soldatid rahva kogu kui tapaohvri peale kõige ligemast ligidusest; rahvas oli nii ütelda soldatite püssiotsade ees! Ei hoiatust ega teadaandmise signaali, muud kui tuld! See oli lihtne tapmine ilma vähemagi põhjuseta. Surmavalt trehvatutega langesid muidugi ka haavatud ja terved maha – ühte hunnikusse. Ja selle maas lamava, mustava kogu peale lasti soldateid kärinal tuld anda. Kui mõrtsukalik tapmine viimaks lõppenud näis olema, kui püssid enam ei paukunud, tõusid kergelt haavatud ja terveks jäänud üles ja katsusid põgeneda, kuna surnud, surijad ja raskesti haavatud maha lamama jäid ja piirita valus hädakisa kaugele kostis. Aga tapjatel ei olnud sellest veel küllalt. Nüüd, kus terved haavatutele appi tõttasid, kus ühed oma abikaasasid, teised oma lapsi, õdesid, vendi, sugulasi ja sõpru ning tuttavaid otsisid, et neid surnult või elusalt maast ära koristada, panid soldatid kõikidele tee kinni. Nemad olid “võitjad”, nemad olid tapavälja peremehed! Surnud ja poolsurnud visati ruttu kohale muretsetud vankrite peale ja viidi ära. Pärast leiti nad surnukambritest purustatud pealuudega. Tapaplats oli nagu kõige koledam lahinguväli: vereojad, peaaju tükid, verest nõretavad riidetükid, mütsid, kalossid ja muud, ümberringi südant lõhestavalt nutjad inimesed – omaste pärast kõige suuremas kartuse! Ka hommikul, peale seda kui turuplats juba pestud ja puhastatud oli, et mõrtsukatöö jälgi mitte rahvale näidata, pakkus ta veel hirmsat vaadet! See kuulmata mõrtsukatöö saadeti 16. oktoobri õhtul kell kuus toime. Tapeti ja suri haavadesse 90, haavatuid oli üle 200 inimese. Õnnetuseks oli just 1905 .a kevadel ametist lahkunud  kuberner A.Bellegarde. Oma mantlipärijat A.A.Lopuhhinit  iseloomustab A.Bellegarde kui poliitiliselt ebakorrektset isikut, keda ei huvita kohaliku elanikkonna meeleolud ega rahvusküsimus.  A.Lopuhhin kartis töölisi, neist ise midagi teadmata ja tema ennatlike korralduste tõttu tapeti ja haavati sadu süütuid inimesi. A.Lopuhhin põgenes ise  peale tapatalgut salaja Helsingisse. Neid sündmusi kirjeldab ka kohalviibinud Marta Lepp, kes oli just vanglast vabanenud. Tema  nägi ja kuulis, kuis rahvast rahustati, et Lopuhhin lubas sel päeval karistamatult koosolekuid. Lubati, et sõdurid ei tulista. Aga kõlas kogupauk mitte hoiatuseks vaid rahva pihta. Haavata sai ka M.Lepp ise.  E.v. Dellingshausen  kirjutab sündmustest kellegi teise poolt nähtuna, temale valmistasid rohkem muret rahutud töölised  ja süütult  tapetuid mainib ta vaid põgusalt. Linnavolikogus olid pidevalt erakorralised istungid, E.Hiatsintov oli haige, tema aset täitis K.Päts. Kogu aeg oli kohal ka J.Poska. Tulistamist Uuel turul arutati ka volikogus ja otsustati moodustada  seltskondliku julgeoleku komitee, mille koosseisu kinnitati kogu linnavalitsus, tugevdades seda linnavolikogu kuue liikmega, kelle eesotsas J.Poska. Tema algatusel nõuti ka hukkunuile samba püstitamist ja  valjut kohut  veretöö süüdlastele.
Neli päeva hiljem peale 16.okt.-t,  toimusid 53 tapetu matused Tallinnas. Matuserongkäigus arvati osalenud 30000–40000 inimest. Matustalituse viis läbi  Kaarli koguduse õpetaja Rudolf Hurt, Jakob Hurda poeg.  Uuel turul 1905. aasta 16. oktoobril (uue kalendri järgi 29. oktoobril) toimunud veresauna ohvrite mälestuseks püstitati juba järgmisel päeval must rist. Kohal, kus veretöö toimus, oli pidevalt pärgi ja lilli, meenutamaks kurba sündmust. Kui rahvaliikumine sai ohjeldatud, laskis kuberner tsaarivõimu ohvrite mälestusristi maha võtta. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni päevil püstitati samale kohale puust obelisk. Kuna ilmastik pehastas selle, siis kuulutati 1930. aastal välja konkurss uue mälestusmärgi saamiseks. Võitjaks osutus kujur Juhan Raudsepp ja tema valmistatud graniidist mälestuskivi paigaldati ESTONIA teatri taha järgmisel 1931 aastal. Kompositsioonilt ringikujuline mälestusmärk sümboliseerib ajaratast ja sellel kujutatud inimfiguurides on tunda ekspressiivsust. Monumendi avmist kirjeldAb tollane POSTIMEES kuis keskpäeval kogunesid langenute mälestussamba juurde töölisorganisatsioonid lippude ja orkestriga. Peagi ilmus kohale riigivanem K.Päts adjutandi saatel. Kõlas leinamarss. Siis kõneles riigivanem, tuletades meele 1905. a. 16. okt. Tallinna turuplatsil asetleidnud kurba ja jubedat sündmust, kus relvastatud tsaariarmee avas tule ilmsüütu ja rahuliku rahva peale. Siis kõlas hümn. Kõnelesid veel linnapea ,  M.Martna ja  linnavolikogu juhataja. Kõnedele järgnes töölisorkestri kontsert. Selle järele liikusid organisatsioonid rongikäigus Rahumäe kalmistule hukkunute hauaplatsile. Oma vormi tõttu rahva seas JUUSTUKERAKS ristitud mälestuskivi püsis kuni 1959 (1958). aastani ESTONIA taga, mil hästi läbikomponeeritud ja ümbrusega sobiv töö asendati nõukoguliku suurejoonelise monumendiga, mille autorid on skulptor Lembit Paluteder ja arhitekt Mart Port. Õnneks ei läinud Juhan Raudsepa “kodanlik” mälestusmärk kivipurustajasse, vaid viidi Rahumäe kalmistule, kuhu on maetud 1905. aasta 16. oktoobri ohvrid, ja seal seisab see tänase päevani. Uut monumenti nimetati aga juba nõukogude ajal “kunstiliselt ebaõnnestunuks” ja naljahambad hakkasid seda kutsuma “Hei, takso!”: naine tahab koju viia virila, seelikusabasse klammerduva lapse ja “väsinud” mehe. Rahumäe kalmistul puhkavate mõrvatute kalmudel olid tollase (1905.a.) moe kohaselt enamasti malmristid. Need seisid kuni 1950.date aastate alguseni. Ühel ööl olid nad purustatud. Selle kohta rääkis kodu-uurija H.Ustav (maetud R.kalmistule), et purustajateks olevat olnud kesk-Aasiast ja Põhja-Kaukaasiast  mitteristiusku ehituspataljonide sõdurid. Need üksused kuulusid Balti Laevastiku alluvusse ja seetõttu peeti neid mereväelasteks, mida nad polnud. Teise versiooni järgi eemaldati 1955.a.  kalmudelt tsementkastid,  ristide purustamine aga toimus  selle versiooni järgi 1969.a., mil purustati 37 risti, st kõik allesjäänud ristid. Ehk toimusid rüüstamised kahel korral. Nõukogude ajal korrastati muinsuskaitse kaasabil hauaplats 1975.aastaks ja purustatud ristide asemel asetati platsi äärde graniittahvlid hukkunute nimedega. Haua üldkujundaja oli arhitekt Nora Tammoja. Nimetahvlid kujundas kujur J.Raudsepp.  1905.a. sündmusi ei ole kaasaja ajaloolaste seas põhjalikult uuritud. Küll aga uuris neid sündmusi 1905. aasta lõpul pagulusse siirdunud Mihkel Martna 1907. a. avaldas ta  Peterburis M. Jürissoni varjunime all raamatu PUNASED AASTAD EESTIS 1905–1906, kus andis ülevaate revolutsiooni ajaloolistest ja majanduslikest põhjustest. Raamat keelati ära ja kuna autorit ei leitud, siis karistati selle väljaandjat ühekuulise vangistusega, kuid juba järgmisel aastal ilmus raamat soome keelde tõlgituna. Mihkel Martna jätkas ka edaspidi 1905. aasta sündmuste uurimist ja jäädvustamist ning 1929. aastal asutati tema eestvedamisel selleks 1905. aasta selts.
K.a. artikkel on pühendatud kõigi 53 maetu mälestuseks. Nende nimed saadi  teada tänu Karl Laanele,  kes oli hauaplatsi enne ristide  purustamist inventeerinud. Osad aga olid ja jäidki tundmatuks.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; M.Kask ERAARHIIV;  P.Pillak EESTI PÄEVALEHT, 29. oktoober 2005; A.Bellegarde MINU MÄLESTUSI…, Tallinn, 2010; E.v.Dellingshausen KODUMAA TEENISTUSES,  Tallinn, 2011; M.Lepp 1905.a. ROMANTIKA, JÄRELLAINED,…., Tallinn, 2010; K.Arjakas JAAN POSKA OMA JA MEIE AJAS, Tallinn, 2010; A.H.Tammsaare TÕDE JA ÕIGUS III, Tallinn, 1968;