Peeter Ulas (1934 – 2008) graafik

Peeter Ulas (1934 – 2008) graafik
Sünd.07.04.1934 Tallinn
Surn. 15.12.2008 Tallinn
Peeter Ulas sündis Tallinnas lihatöösturi perekonnas. Õppis  a-il 1941-1942 Nõmme güm naasiumis, 1942—1949 Tallinna 28.7 kl.koolis ja  1949-1952 10. Keskkoolis.  1952.a. alustas õpinguid ERKI-s keraamika erialal, kus teotses kaks aastat.  Tõelise kutsumuse leidis ta aga graafikas ja sellel erialal ta lõpetas ERKI 1959.a. 1963. aastast algas tema pedagoogitegevus toonases Tallinna Pedagoogilises Instituudis, mis kestis üle kolme aastakümne ja päädis professorikutse ja kunstiosakonna juhataja ametikohaga. Peale ERKI lõpetamist hakkas kunstnik esinema näitustel ja tõusis mõne aastaga eesti graafikakunsti tippu.
Peeter Ulasest sai eesti kunsti kujundikeele uuendaja, kes seejuures säilitas sideme rahvuskultuuri lätetega. Isepäine selle sõna paremas mõttes - allumatu okupatsiooniaastate riikliku kultuuripoliitika nõuetele, kompromisse tegemata alati endale seatud loomeprintsiipidest lähtuv. Ja modernistlikest suundumustest hoolimata ikka rahvuslikult, kristjanraualikult mõjuv. Tema varasemaist töödest  paistavad silma vormiuuenduslikud  joonistused: ISTUV AKT (1960) ARMEENIA KÜLA (1962), LAPLANE KOOLAST (1963),  kõik pastellid. Ta lõi ka ekspressiivsed ja tundevärsked Karjala loodust ja inimesi kujutava sarja söövitustehnikas: LÕKKE ÄÄRAS, KARJALA MOTIIV.  Kujundi sisenduslikkuse saavutas ta oma linoollõikeis: SUUR KAMMELJAS (1963) LINNUPARV (1964), GALERII (1966). 1970.a.-tel sai tema meelistehnikaks pehmelakk, milles saavutas erakordse meisterlikkuse. Peeter Ulas  on kujutanud suurtel sürrealismimõjulistel gravüüridel maailma inimtegevuses fragmentideks purunenuna, millest on loonud uue terviku (alati aktuaalne!), püüdnud mõtestada tsivilisatsiooni olemust; kasutanud ootamatuid ruumilisi efekte;  POMPEI (1970), HOONE(1973), VÄLJAK(1980) jt. 1980.a-te keskel  hakkas Peeter  paljundustehnikate asemel tegema joonistusi, alustas aktikrokiidega, milledele järgnesid suuremõõtmelised psühholoogilised portreed: söejoonised NAINE PÖITSEMÄELT (1983), ALEKSANDER KIVI , KARL LAANE (1983) jt. Peeter Ulas jõudis siin tippu oma jõuliste Saaremaa maastikega: MÄNNID HORISONDI KOHAL (1986), MÄND HELEDA TÜVEGA (1987)jt. Tema Norra muljeil valminud diptühhonides on märgatav areng üldistatuma ja  abstrktsema laadi suunas, nagu pastellil NORRA MAASTIK I-III(1992). Tema 1990-a-te tähelepanuväärseimad tööd on pastellide sari KRISTALLID  HÄMARUSES (1993-1995). Tema peateoste sisendusjõud, emotsionaalne mõju ja assotsiatsiooniderohkus ületab nende tööde formaalsed žanripiirid ning ulatub tavaliselt ka kaugele väljapoole kunstniku poolt teosele antud tagasihoidlikest nimetustest.Peeter Ulase graafikaloomingu peamiseks allikaks on otsene lähtumine natuurist, esijoones loodusest ning olulisel määral just Saaremaa loodusest. Kõrvuti vabagraafikaga on Peeter Ulas tegutsenud tulemusrikkalt raamatuillustratsiooni alal. Ta on silmapaistvamaid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu illustreerijaid ja pälvinud kirjandusklassiku kirjapandud muinasjutu PARISTAJA-POEG kujundamise eest lastekirjanduse illustratsiooni aastapreemia (1987).
Kunstniku saavutusi on hinnatud rea teistegi tunnustustega, millest märgitavamad on peapreemia Tallinna I Graafikatriennaalil (1968), Kristjan Raua nimeline kunsti aastapreemia (1983), Eduard Wiiralti kunstiauhinna näituse elutööpreemia (2004) ja riiklik kultuuripreemia ülevaatenäituse eest KUJUNDITE KASVAMISE LUGU (2005). Kunstiteadlane
B.Bernstein on öelnud: On raske tõsiselt arutleda, kas see on hea või halb, et suuremal osal Ulase lehtedel pole otsest kõlbelist tähendust. Ent selge on see, et meil on keegi, kes vahetult, ürgselt, naiivselt vapustatud olemise imest, elu rikkusest ja paljutähenduslikkusest; keegi, kes nakatab meid tundega osadusest elu üldises käärimises ja täidab seega tähtsat kunstilist ja inimlikku missiooni. Vive Tolli peab  teda meie aja parimaks graafikuks jai mäletab teda kinnise, sageli iroonilise, kuid äärmiselt heasüdamliku inimesena.
Ta kuulus rühmitusse PARA, olles ka selle asutajaid. Peeter Ulas oli Eesti Kunstnike Liidu auliige alates 2004. aastast. Tema abikaasa oli graafik Concordia Ulas, tütar kunstnik Maria-Kristiina Ulas.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; EESTI KUNSTI AJALUGU 2.kd, Tallinn, 1970; V.Thurlow, Mai Levin PEETER ULAS, Tallinn, 2015;  

loe lisaks...

Concordia Klar (Ulas-Klar)  (1938 – 2004) graafik
06.07.1938  Pavlovki raj.
28.11.2004 Tallinn
Concordia Klar sündis Venemaal Leningradi obl. Pavlovski raj. Glazovo külas ametniku perekonnas. Pere asus Eestisse 1942.a. Concordia Klari elulukku kuuluvad lapsepõlve mängumaad Rakveres. Õppis a-ni 1952  Rakvere 1.kk-s ja  1952- 1957 Tartu Kunstikoolis.  Jätkas õpinguid ERKI-s ja lõpetas selle 1963.a. Kaks kunstiinstituudi järgset aastat - 1963-1965 – tegi ta  õpetajatööd Rakvere gümnaasiumis, sel ajal Rakvere I keskkoolis. Siit viis abikaasa Peeter Ulas ta Tallinna. Kunstnikud jagasid ateljeed ja elu, kunstnikuks kasvasid nende tütar Maria-Kristiina Ulas ja tütretütar Ruudu Ulas. Juba 1964.a. esines Concordia näitustel, paeludes suurejooneliselt kavandatud töödega, mille detailirikas vorm elas intensiivset siseelu. Tema alustas värviliste linoollõigetega PIHLAKAS (1965) ja  litograafiatega SOO, JÕGI (1966-1967). Hiljem hakkas töötama sügavtrükitenhnikas. Sürrealistlik element, mis sisaldus juba varasemates töödes, avaldus eredalt ofordis MUINASLINNA VÄRAVAS (1970), mis on jäänudki selle suuna huvitavama näitena eesti graafikasse. 1970. aastate loomingu telgmotiiviks kujunesid fantastilised naismuusikud. Kunstnikule pakkus selle motiivi varieerimine pehmelakilehtedes rikkalikult võimalusi lüüriliseks eneseväljenduseks. Kui rääkida Concordiast kui kunstnikust, siis ta abikaasa P.Ulas rõhutas, et Concordia  oli väga huvitav kunstnikunatuur ja meenutas, et ülikooli ajal tundis naine suuremat huvi värvide ja maalimise vastu, kuid pärast lõpetamist hakkas ta graafikaga rohkem tegelema ning temast sai väga hea graafikameister. A-il 1966- 1994 oli ta TPÜ õppejõud. Ja 1967.a-st KL liige.
Concordia Klar on olnud 70 ndate aastate eesti graafika üks kandjaid ja andnud sellesse oma tugeva panuse just oma kujundisüsteemi ja tehnikaga - pehmelakiga, mis on tal väga kõrgetasemeline. Nimelt pehmelakk ühendab endas kahte väga ürgset kunstiala nagu joonistamine ja graafika. Pehmelaki tehnikas on valminud Concordia Klari tuntumad tööd - musitseerivad daamid ja loodusvaated.  Lehed  VIIBISIN VILET PUHUMA, HÜÜA, HÜÜA, HÜÜA, PILLIKENE,  LÜÜ ÜITS LUGU LUSTIPILLI (1976),  tõid talle 1977. aastal Kr. Raua preemia; samal aastal sai ta Tallinna IV graafikatriennaali peaauhinna. Romantiliste tööde kõrval lõi ta ka karmimas emotsionaalses võtmes graafikat. Üldiselt tugevnenud rahvusromantilised meeleolud puudutasid temagi kunsti, avaldudes terve rea lehtede sünnis, mida võiks nimetada hommage´` iks vanale Tallinnale. 1980. aastast kuni käesolevani on Concordia Klar loonud gravüüre Raekoja ainetel TALLINNA RAEKODA (1980) TALLINNA RAEKODA JA AEG (1983- 1984). Viimasel ajal paelus teda tehnika, kus ta trükkimisel on kasutanud ehtsaid taimi, püüdes vahetumalt edasi anda elu värelust looduses. Neid töid  esitas ta mitmetel näitustel. Ta illustreeris ka raamatuid ja on loonud eksliibriseid ja plakateid.  Concordia Klaril on olnud isikunäitused Tartu Kunstimuuseumis (1978) ja Eesti Kunstimuuseumis (1989). Ta on korraldanud koos abikaasa Peeter Ulasega mitmeid väljapanekuid nii kodu- kui ka välismaal, viimati 2003. aastal Varnas. Ta osales graafikaelus kuni lõpuni. Concordia Ulas-Klar, sõprade ja kolleegide jaoks Kora, jääb meie mälestusse kui avatud, sõbralik, elav ja peenetundeline inimene, kui andekas ja pühendunud kunstnik. Just Concordia Klari puhul kõlab täpselt ladinakeelne sentents ars longa, vita brevis est – maine elu on kaduv, aga tema kunst elab igavesti- nii ütles Virumaa  Näituste juht Raivo Riim Concordia Klari mälestusnäitusel.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996;  Autorite kollektiiv CONCORDIA KLAR, Tallinn, 2006;

 Loe lisaks...