Vabadusristi III liigi 2. järgu kavaler ja I-V Riigikogu liige Mihkel Martna(1860-1934)

Mihkel Martn  haud . Loe lähemalt...

Mihkel Martna (1860 -1934) eesti poliitik ja ajakirjanik

Sünd. 17.09.1860 Veltsa v.
Surn. 23.05.1934 Tallinn
M M sündis 17. septembril Paimpere külas Läänemaal renditaluniku peres. Omandanud kohalikus külakoolis alghariduse, siirdus ta 1875 Pärnusse venna juurde, kus tegi juhutöid. 1878 läks Tallinna, kus töötas maalrina ja asus õppima maalermeister F. Cayé juures. Cayé perekonnas õppis MM ära saksa keele ja innustus sotsiaalsetest küsimustest. 1884 omandas ta maalriselli tunnistuse ja asus seejärel maalrina tööle Tartus, esialgu sellina, hiljem iseseisva meistrina. 1891 sai MM-st maalrite tsunfti meister. Tartus elamise ajal õppis ta saksa käsitööliste seltsi õhtukoolis ja kuulas Tartu Ülikooli rahvalikke loenguid, kus tutvus sotsialistlike vaadetega üliõpilastega. 1903 likvideeris MM oma ettevõtted Tartus ja asus elama Tallinna, kus ostis trükikoja ja oli ajalehe TEATALA toimetuse liige. MM osales aktiivselt 1905. aasta revolutsioonilises liikumises ja oli sunnitud peale sõjaseaduse väljakuulutamist Eestist põgenema. 1906 viibis ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis ning seejärel oli töölislehe KIIR toimetaja Peterburis, kust oli sunnitud lahkuma 1907. MM elas kümme aastat Soomes, Šveitsis, Saksamaal, Austrias, Norras ja uuesti Šveitsis. Sel ajal sõlmis ta tihedaid kontakte sotsialistliku liikumisega (tutvus Viinis Trotski ja Buhhariniga), tegi kaastööd kohalikule ajakirjandusele ja tegeles enesetäiendamisega.1917. aastal sõites  koos Lenini jt bolševikega plombeeritud vagunis Saksamaa ja Rootsi  kaudus Eestisse. Osales Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei loomisel, oli partei häälekandja SOTSIALDEMOKRAT üks väljaandjatest. Ta oli ka Maanõukogu ja Tallinna linnavolikogu saadik. M M kuulus Eesti välisdelegatsiooni ning moodustas koos Jaan Tõnissoni ja Karl Menninguga välisdelegatsiooni juhatuse. Just 1918-19 ilmnes eriliselt MM isamaalisus, ta asus koos oma elupõliste poliitiliste vastastega võitlema Eesti isseisvuse eest. Just tema, elupõline sotsialist ja patsifist, sõitis elava pandina  Inglise relvade transpordiga Londonist  Eestisse. Samal aastal oli ta Eesti esindaja Saksamaal, aidates kaasa eesti sõjavangide vabanemisele ja pidades läbirääkimisi väljaveetud varade tagastamiseks, korraldas Saksamaal edukalt vaenukampaaniat Landesveeri vastu. Oma tutvuste kaudu saadud teadete toel õnnestus just MM-l  informeerida ülemjuhatajat  landesveerlaste kavadest. M M oli Asutava Kogu ja I - V Riigikogu liige (sh III ja IV Riigikogu esimene asejuhataja), osales korduvalt Euroopa Parlamentidevahelise Liidu kongressidel ja Rahvasteliidu töökonverentsidel. Oli üks E STP asutajaid, selle pahempoolse tiiva juhte, 1931 - 1932 keskkomitee esimees, kuid sattus elu lõpul üha teravamasse vastuollu partei parempoolse juhtkonnaga. Teenete eest Eesti riikluse arendamisel valiti ta 1930. aastal Tartu Ülikooli audoktoriks. MM   autoriteetsusest annab tunnistust, et seda ülikooli otsust kiitsid heaks ka MM poliitilised vastased. MM kohta teati, et ta pidas oma tõekspidmistest kangekaelselt kinni, ta  püüdis teisi veenda, aga ei surunud omi arvamusi peale, aga ei andnud ka ise järele. Sirgjoonelisus ja paidumatus olid ta tugevad iseloomujooned. MM oli küll sotsialist, aga sealjuures suur eesti patrioot. Läti sots.dem juht P.Kalnin nimetab MM  teost ESTLAND, ESTEN UND DIE ESTNISCHE FRAGE parimaks saksakeelseks allikaks Eesti kohta ja tõenduseks et sotsid on head isamaalased. MM elutöö suurus peitubki õieti selles et ta suutis olla ühel ajal sotsialist ja isamaalane (seepärast vihati teda nõuk.ajal ja keelati tema hauda kaitse alla võtta MK). Sotsialistina suutis ta Eesti hüvanguks rakendada neid ringkondi, kes oleks  ilma temata  sattunud Eesti omariikluse  vastaste hulka. Just MM kasvatas  oma  kogemuste ja mõjujõuga töölistest teadlikke Eesti kodanikke- see on teene mida tuleb kõrgelt hinnata. Ka ajakirjanikuna oli  MM silmapaistev ja eeskujuks noorele  põlvkonnale. MM elas vanaduspõlves Tallinnas Vaarika tänaval,  ühe oma  väimehe, Nigol Andreseni, naabruses. Mihkel Martna suri kopsupõletikku Narva mnt. asunud erahaiglas  73 aastasena.

Andmed: EBL, Tartu, 1926-29; K.Laane ERAARHIIV(ajalehed VABA MAA ja JÄRVA TEATAJA, 1934.a.); M.Kaski isikl. mälestused.