Johannes Palm (1894 - 1970)

Johannes Palm,  lastekirjanik ja pedagoog

Sünd. 22.09. 1894.a. Harjumaal  Kõue vallas Aeli külas Saarevälja talus. Poiss õppis juba kuuaastaselt piibli abil lugema.. Lõpetas Lõõla külakooli ja  jätkas õppimist Triigi ministeeriumikoolis. Teenis leiba talusulase ja juhutöölisena. Sellel ajal oli tema toidupaunas ikka  mõni lugemisraamat või keeleõpik. Ja nõnda  koolides ja iseõppimise teel  töötegemise kõrval õppis ta  ära vene, saksa, soome, prantsuse ja esperanto keele. Esimese venekeelse teosena luges ta  A.Puškini Kapteni  tütart. Raamat jättis talle sügava mulje.  1915.a. võeti ta tsaariarmeesse. Rindesõduri elust ja pikkadest teedest  kuni Bulgaariani välja kirjutas ta hiljem artikli  „Keisri, usu ja isamaa eest“.  Kodumaale naasnuna võttis osa allohvitserina Vabadussõjast, seda küll tagala väeosades.  Raudne tahe saada  kooliõpetajaks viis ta juba 1920.a.  õppima  Põhja-Eesti Põllutöökeskkooli. Siin õpetas eesti keelt kirjanik E. Särgava, kes muide innustas teda luuletegevust jätkama.  1921.a. abiellus J. Palm algkooliõpetaja J. Rõõmusega ja asus õpetajana  tööle Heltermaa algkooli. 1920. aastate alguses kuulas J. Palm G. Suitsu loengud  Tartu Ülikoolis jätkates laste-ja lembelaulude kirjutamist.

Heltermaal olles tutvus Palmide pere Hiiumaad külastavate  kultuuritegelastega.  Nende seas ka Läänemaa koolinõuniku  Ernst Ennoga. Viimane  soovitas Palmil oma luulet  kui ebaküpset mitte avaldada.  Hilisem inspektor Villem Alttoa  aga soovitas just luulet  avaldada mida  Palm ka tegi. 1940.a. ilmus tal luulekogu Kodumuru, kümme aastat hiljem teine luulekogu Üle õue. Sellele joonistas pildid  Valli Lember-Bogatkina.

Huvitav on luuletaja enda jutustused teda mõjutanud isikutest. Nendeks olid Jeesus  Kristus, Lev Tolstoi ja Karl Marx. Nende kolme mehe pildid kõrvuti  ehtisid ka tema toa seinu.   J. Palm taunis sügavalt igasugust vägivalda. Tema pahempoolne maailmavaade lähendas teda ka sotsialistidele. Ta aitas neid igati nende tegemistes.  J. Palm tegi koostööd ka  Kirjandus-ja Rahvamuuseumiga kogudes neile pärimusi. Mitmekülgne luuletaja huvitus ka botaanikast, kogus andmeid taimede kohta ja saatis need Tartusse botaanikust sõbrale. Avalikkus tundis teda ka bibliofiilina kelle raamatukogus oli enne II ilmasõda ligi  4000 köidet. Siin oli eesti-, soome- rootsi -ja liivikeelseid esmatrükke.

1930-1940.a. töötas ta Suuremõisa algkooli juhatajana. 1938. autasustas riigivanem J. Palmi  EW osutatud teenete eest  Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgiga.

J. Palmi esimene abielu purunes. Hiiumaal olles abiellus ta uuesti pedagoog A E-A.  Priisner´iga.  Lisaks varasemaile kolmele lapsele sündis perre veel poeg ja tütar.  Saksa ajal istus J. Palm patarei vanglas. 1947a. kolis Palmide pere Ravilasse. Siin asus ta majandusjuhataja töökohale, andes lisaks ka vene keele tunde. Koolide liitmine laiendas tema tööpõldu. Ta oli ka eesti keele ja keemia õpetaja ning raamatukogu juhataja. Ravila perioodil  jätkas  Palm lasteluuletuste ja mõistujuttude kirjutamist ja ka  avaldamist Tähekeses, Pioneeris ja  Jutupaunikus.  Ta kirjutas artikleid ka Eesti Loodusele.

Palmide pere lõpetas 1958.a tegevus Ravilas kui kool sai uue omaniku. 1960 a. siirdusid nad Palveresse kus pr Palm sai õpetajakoha. J. Palm aitas teda pedagoogitöös. Oma elu lõpuaastail koondas  J. Palm oma arhiivi, kirjutas mälestusi. Tema luulele on loonud viise Ado Velmet, Riho Päts jt.

Oma elu lõpuaastail elas luuletaja poeg Juhani juures Tallinnas. Siin ta ka suri 18, dets. 1970.a. J. Palmi loomingut pole unustatud.   Eesti lastekirjanduse antoloogiagi köide toob ära tema neli lasteluuletust,  aga ka Eesti lasteluule valimiku I köites on tema luulet.  Samuti mäletavad oma  armastatud õpetajat tema õpilased.  (kogumikust KODUMURU meenutatud  luuletus „Kes seal läheb kellega, väike sõsar vellega, veli väiksem sõsarast, sõsar vaevu paistab maast“.  Kirjandusmuuseumis olevast käsikirjast on säilinud KOLHOOSI TALLIS: „ hobune: Tallimees, mis sa naerad, ütle kuhu jäid mu kaerad? Tallimees: Võta heaks või pane pahaks, kaerad läksid viinarahaks“. )

Allikas: R-A. Oras,  ajaleht  HARJUMAA, 21.09.2004.a.