Aleksander Arder(1894-1966)

   Aleksander Arder (1894 - 1966) laulja ja pedagoog.

   Sündinud 19.septembril 1894 Lähtru vallas

   Surnud 29.septembril 1966 Tallinnas

  Tema isa oli Väike-Lähtru õigeusukiriku köster. Lõpetas 1914.aastal  Riia vaimuliku seminari. Õpingute ajal külastas ta teatreid ja kontserte. Isa võimaldas peale seminari lõpetamist minna õppima  Varssavi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda.  Siin astus ta kõrgetasemelisse Ukraina üliõpilaskoori bassilauljana. 1917.aastal astus ta Peterhofi lipnikekooli.  Läks I Ilmasõtta vabatahtlikuna, haigestus tüüfusse ja tuli tagasi Eestisse paranema. Edasi tegeles ta laulmisega, õppides laulmist aastatel 1919- 23 Itaalias ja Rootsis. Oli laulja juba kodus karjapoisi ametit pidades. Laulis seminaris ja see saigitema elu sisuks, aga ka meie ooperikunsti kujunemise alustalaks. 1919.aastal kohtas ta Poskade salongis Liiva tn 8 (praegune Poska tänav) Jaan Poska 18 aastast tütart Tatjanat, kelle ta oma lauluga ära võlus. 1921.aasta 20.juulil toimus laulatus Haapsalu Õigeusu kirikus. Peale pulmi  jätkas õpinguid Itaalias ja Rootsis. Tagasiteel kodumaale haigestus tema naine Tatjana, jäi ravile Ungarisse ja seal sündis noorpaarile poeg Arpad. 1923.aastal asus ta tööle ESTONIASSE ooperilauljana. Kahjuks  oli temal teatri läheduses asuv kõrts kiusatuseks. Paul Pinna, Alfred Sällik, Aleksander Arder ja Benno Hansen - neid tahtis iga seltskond näha peale  etendust oma lauas - raske oli ära ütelda. Joomine ja isegi narkootikumid tingisid, et tema abikaasa Tatjana Poska lahutas ja sõitis Prantsusmaale. Hilisem abielu lauljatar Marta Rungi´ga.
Tema debüüt ESTONIAS oli Silvio PAJATSITES. 1952.aastal laulis ta ESTONIA laval viimast korda Gremin JEVGENI ONEGINIS. Ta oli laval praktiliselt vaid 7 hooaega, aga jõudis selle ajaga teha  ära elutöö - laulda 35 osa. Helilooja Juhan Aavik nimetab teda ESTONIA ooperitrupi kandvamaks jõuks.  Ta  püüdis iga osa puhul leida  vokaalse ja artistliku külje sünteesi. Ta oskas täpselt  edasi anda itaalia ooperimuusika meloodilist ilu ning vene  heliloojate  intonatsioonirikkust. Ta oli esimene šaljapinlike  tõlgitsusprintsiipide rakendaja Eesti noore laulukunsti arenguteel. See loomingulise diapasooni avarus elas edasi tema õpilastes, eriti Tiit Kuusikus.  Suurt tähelepanu nõudis pedagoogitöö, mis algas 1928.astal ja kestis pea tema surmani. 
Pedagoogilisele tööle asununa esines ta peamiselt kontsertidel, ooperirolle jäi vähemaks. Aeg-ajalt ta siiski esines, teatud osades oli ta siiski asendamatu, näiteks nimiosas VÜRST IGORIS. Omaette peatükk oli tema kontserttegevus II ilmasõja ajal, üle  600 esinemise NSV Liidu erinevais paikades. Ta astus ka Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridadesse ja oli Konservatooriumi partorg. Ta külmetas sõja ajal oma jalad ja tal amputeeriti 1961.aastal mõlemad jalad (gangreen). Sellest hoolimata jätkas ta töötamist. 1951.aastal nimetati antud professoriks ning sai Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse.

Andmed: ESTONIA LAULUTEATRI RAJAJAID, Tallinn, 1981; JAAN POSKA OMA JA MEIE AJAS, Tallinn, 2010; A.Arder KUS ON ARPADI KUNINGAS, Tallinn, 1992; H.Kõrvits TIIT KUUSIK, Tallinn, 1963.

.

.

Aleksander Arderi haud