Karl Papello (1890 – 1958) leidur ja teadlane

Karl Papello (1890 – 1958) leidur ja teadlane
Sünd. 02.07.1890 Viljandi
Surn. 07.01.1958 Jena
Omal ajal Eesti Edisoniks tituleeritud Karl Papellost kirjutati eestiaegses ajakirjanduses üsna tihti. Nõukogude ajal valitses tema nime osas aga peaaegu täielik vaikus. Ehkki Papello kohta on materjali näiliselt palju, jäävad mõningad tema eluetapid napilt kajastatuks. Nii mõnigi seik tema elust on teada vaid legendi tasemel, on eksitud isegi ta sünnikohaga. Arhiivimaterjalid näitavad, et Karl  Papello (ristitud Carl Pabello)  sündis Viljandis Strieki (Stryki) majas Pärsti mõisa aedniku tütre Liina Rosalie  ja Tartumaalt pärit sadulsepp Peter Papello  pojana. Karl jäi oma 1889.a. abiellunud vanemate ainukeseks lapseks. Erandlik nimi tulenes omaaegsetest talunimedest. 1891.a. kolis pere Tartusse ning sama aasta suvel Sangastesse, 1893. a jaanuaris aga juba Pärsti. 1894. aasta suvel jõuti uuesti tagasi Viljandisse. Ja edasi – 1896. aastal viis tee Tarvastusse, 1900. aasta sügisel Sankt-Peterburgi ning 1902.a. suvel taas Viljandisse. Kas otsis ema tööd või põgenes oma joodikust abikaasa eest?  Juba lapsena ilmutas väike Karl andekust matemaatikas ja joonistamises. Mõnikord valmistas ta pappkarpidest ja tühjadest niidipoolidest mitmesuguseid “masinaid”, mis oma keeruliste kombinatsioonidega vanemate inimeste tähelepanu  äratasid. Tundis suurt huvi  äikese vastu, aga ka elektri ja telegraaf vastu. 1903.a. asus väike Karl õppima nn Viljandi “supikoolis” (nimetus tuli kooli direktor Johannes Supi järgi).  Rikkalike vaimuannetega ja suure tehnikahuviga poiss viis juba lapseeas läbi mitmesuguseid katseid primitiivsete vahenditega. Ta ehitas endale isegi mikroskoobi ning lihvis ja poleeris ise selleks vajalikud läätsed, aitas Viljandi koolide õpilastel matemaatikaülesandeid lahendada, valmistades nn rehkendamissiibri ehk algelise arvutusmasina. Üheskoos aatekaaslastega asuti uurima  elektsiajandust. Karli ema lahkus  oma viinalembese mehe eest Eestist Riiga, kuhu Karl talle järgnes, elades algkooli lõpuni emapoolse vanaema juures. Hiljem teenis ta päeval elatist vabrikus joonestajana, õhtuti aga õppis gümnaasiumis. Koolivaheaegadel töötas ta aga Strauch & Kruming’i masinaehitusvabrikus joonestajana. Kooli lõpetanud, asus andekas noormees Varssavi Polütehnilises Instituudis (Politechnika Warszawska) masinaehitust õppima. Puhkenud I maailmasõja tõttu evakueeriti instituudi osakond, kus Karl õppis, 1915. aastal Nižni Novgorodi. Ilmselt pärinevad tema raadioalased teadmised just sealt, sest Nižni Novgorod oli toonase Venemaa tähtsamaid raadiouuringukeskusi. Võib arvata, et just seal selginesid põhimõtted, mis tema hilisemas tegevuses reljeefselt välja paistavad. Esiteks – ei tohi karta teooriauuringuid ja katsetusi; teiseks – hea idee leidku praktilist rakendust. Visa tahtejõud võitis kõik ja Karl siirdus instituudi lõpetamise järel Moskvasse oma haridust täiendama. Kuhu ja kui kauaks täpselt, on seni selguseta. Ilmselt paiskas alanud maailmasõda Karli plaanid segi. Mõnda aega pärast instituudi lõpetamist 1917. aastal asus ta insenerina tööle Nižni Novgorodi masinatehasesse, kus töötas 1920.a.-ni. Oma eriliste teadmiste ja oskuste eest  sai ta Lenini isikliku tunnustuse osaliseks. 1921.a. naasis Venemaal insener-optiku diplomi saanud Karl optandina koos emaga Eestisse, asudes elama sugulaste juurde Tallinnasse. Tema töökohaks sai Tallinna Tehnikum, kus ta töötas aastatel 1922–1923 raadiotehnika lektorina. Karl Papello luges elektrotehnika osakonna üliõpilastele raadiotehnikat, mis tollal oli lapsekingades, ent Eestis üsna jõudsalt arenev uudisala. Mõnda aega juhatas Karl ka Sõjaväe Tehnikakooli raadio-osakonda. 2. augustil 1923 kinnitati ta lühikeseks ajaks kõrgemate sõjaväeliste kursuste õppejõuks tehnilise side alal, seejärel sai temast paariks aastaks lektor Kindralstaabi Kursustel (hiljem Kõrgem Sõjakool Tondil). Seal saigi Karl Papello leidurivaim ilmselt sõjaväelise suuna. 1925. aastal abiellus Karl oma täditütre Marta (Martha) Tapperiga, kellest sai tema truu ja armastav abiline kõigis ettevõtmis tes. Kahjuks jäi see abielu lastetuks. Samal aastal lahkus Karl Papello lektori ametikohalt vastuolude tõttu sõjaväeametkonnaga. Karl Papello asutas 1926. aastal Kaupmehe t 20 poolkeldrikorrusel mehaanika- ja elektroonikatöökoja, et oma ideid teostada.

Seal valmis ka tema kuulsaim, tolle aja kohta ennekuulmatu ja sõjalises mõttes väga oluline leiutis – õhutõrjekahuri tulejuhtimisseade T5. See võimaldas lennukimüra järgi määrata lennuki asukoha, ennustada ette ka tolle liikumise trajektoori ja edastada andmed kahuri juhtseadmesse. Esialgu oldi Eestis Karl Papello loodud leiutise suhtes üsna skeptilised ning öeldi, et niisugust aparaati ei saa olla, sest Inglismaal ja USAs pole seda veel leiutatud. Viimaks jäid asja uskuma ka Eesti oma Kaitseväe ametnikud ning võtsid relva kasutusele. Papello leiutas lisaks ka näiteks “elektroonilise kõrva“, mis võimaldas suurtükipaugu järgi kindlaks määrata patarei asukoha. Rootslased esitasid Karl  Papellole leiutise neljale eksemplarile tellimuse, nõudes garantiid mõnelt suuremalt kohalikult pangalt. Siinseid panku ei õnnestunud Papellol aga tehingusse kaasata, mille tulemusel lahkus ta 1932. aastal Eestist Saksamaale Carl Zeissi firmasse. Seal sai temast tunnustatud insener, kelle ülesandeks olid teaduslikud uuringud ja konstrueerimistööde juhendamine. Eestis käis ta viimast korda 1938.a. Pärast teise maailmasõja lõppu langes ta Saksamaal Nõukogude armee kätte, ta küüditati 1946.a. Venemaale ning suunati tööle Moskva lähedale Kolomna ja Zagorski sõjatehastesse. 1952. aastal Papello vabanes ja naasis Jenasse, jätkates tegutsemist insenerina. Sel ajal oli Papello tervis juba kaunis kehv. Ta oli osaliselt halvatud ja peaaegu täiesti kurt. Kuid vaimliselt oli Karl Papello haruldaselt värske. Ta oli huvitatud kõigist maailma asjadest, kuid samal ajal oma väljendustes poliitiliste küsimuste suhtes väga kinnine. Jenas Karl Papello  67 aastasena ka suri. 1993.a. maeti Karl Papello põrm Tallinna Metsakalmistule. Karl Papello nimele kogunes üle 100 patendi ning kes hoiab oma tulejuhtimisseadmega Eesti leiutajate edetabelis kolmandat kohta Skype’i ja Minox fotoaparaadi järel, ta  oli viljakas leidur, optik ja konstruktor, paljude sõjatehniliste, peenmehaaniliste, optiliste ja meditsiinitehniliste leiutiste autor. Ta tegutses edukalt mehaaniliste analoogarvutite loomisel ja täiustamisel. Antirelativistina püüdis ta oma füüsikateoreetilistes uurimustes arendada valguse mehaanilist õpetust ning tõestada elektrinähtuste allumist mehaanikaseadustele. Oma töödest kõneles ta väga napisõnaliselt, sõnastades aga oma kreedo nii: Ma kunagi oma elus ei taha ehitada aparaate, mis on otseselt määratud inimeste tapmiseks ja varanduse hävitamiseks. On õigem öelda, et ma ehitan sõjavastaseid aparaate, mis aitavad tagasi lüüa kallaletunge ja vähendada nende hävitavat mõju.
Andmed: H.Raudla KARL PAPELLO – EESTI EDISON, Viljandi, 2005;

 loe lisaks...