Veera- Alise Saar (a-ni 1936 Döring) kirjanik

Kultuurilooline haud

U, KI2, 19, 2-kohaline kirstuplats

Maetu Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Paul-Karl Saar 13.03.1910 09.05.1995 13.05.1995
Veera Saar 28.03.1912 20.07.2004 24.07.2004

Veera- Alise Saar (a-ni 1936 Döring) kirjanik
Sünd. 28.03.1912 Jamburgi mk.
Surn. 20.07.2004 Tallinn
Veera Saar sündis Peterburi kubermangus Jamburgi maakonnas Tikapesa eesti külasNiinemäe taluomanike tütrena. Vanemad olid Virumaalt välja rännanud. Perekond opteerus Eestisse 1919. Töötublidus ei aidanud, pikki aastaid tuli elada koduta ja vaesuses. Missuguste loobumiste ja eneseületamise hinnaga pere esimene laps Veera keskhariduse sai ja ülikooli lõpetas, jääb ka mälestuste põhjal üksnes kujuteldavaks. Tütar Veera õppis Naistevälja, Tamsalu ja Raudla algkoolis, Ambla põllumajanduskeskkoolis ja Jõhvi gümnaasiumis. Jätkanud õpinguid Tartu ülikoolis, lõpetas stuudiumi 1940. a. mag. phil. kraadiga. Ülikoolis oli ta korp! LEMBELA  liige aastast 1935.
Töötanud pedagoogina algul Tartus ja Kehtnas, sellele järgnes pikemaajaline töö 1942-59 eesti keele ja kirjanduse õpetajana Jäneda Põllumajandustehnikumis. Jäneda õpilaste mälestusse on jäänud Veera Saar kui südamlik õpetaja, kel jätkus alati aega noorte muredest ja rõõmudest osasaamiseks. Veera Saare raamatute inimlik tuumakus laseb aimata ja mõista, kui väärtuslik pidi olema tema üle kahekümne aasta kestnud pedagoogitöö eesti keele ja kirjanduse õpetajana, mida tunnustati ka teenelise õpetaja nimetusega. Tagasivaates on Veera Saar meenutanud, et töö koolis, mis algas pärast ülikooli lõpetamist 1937. aastal, hakkas talle kohe meeldima ning et ta oli väga õnnelik õpetaja, sest töötas ajal ja oludes, kus noorte õppimissoov oli tõepoolest tugev. Kirjandushuvi, kaasa arvatud soov ise kirjutada, oli endast märku andnud varakult. Küllap seletab see ka ülikooli astumisel tehtud valikut. Tartu aastatel LOODUSE romaanivõistluse jaoks alustatud käsikiri ei valminud. Eesti Vabariigi ja LOODUSE aeg sai enne otsa. Kohendatult, kuid tulemusteta, käis sama käsikiri esimesel nõukogudeaegsel romaanivõistlusel. Debüteeris värssidega 1954  SIRBIS JA VASARAS, lastejut. SÕIT MUSTIKAMETSA, järgnesid novellid LOOMINGUS, need võitsid auhindu. Romaanidiloogia LÕOKESED TAEVA  ALL (1959.a. rom.võistlusel II auhind) ja ÜLE ALLIKATE (1963) kujutab  põllumajandustehnikumi elu, noore sugupõlve kujunemist ja õpetajate omavahelisi suhteid. Järgnes lühiproosakogu PÕLATUD MAA (1965). Edasi tuli romaan UKUARU (1969), E. Vilde nimelise kolhoosi preemia 1970, L. Laiuse samanimeline film 1974), mis sai nii kriitikute kui ka lugejate hulgas menukaks lihtsa maanaise inimliku suuruse väärtustamise tõttu. Veera Saar on esile tõstnud oma talupoeglikku päritolu ning oluliseks pidanud, et otsustas elus ettetulnud valikutes alati maal elamise kasuks. Omagi elu veetis ta alates 1958.a. Harjumaal Arukülas. 70. aastate algul tekkis Veera Saarel kontakt oma varasema lapsepõlvemaaga Venemaal. Kirjanik valmistus sellest rikkalikust ainest kirjutama, kuid tollase tegelikkuse tõepärane kujutamine ei olnud neil aegadel veel võimalik. Selle asemel valmis lühiproosat, Virumaa kultuurilukku tagasivaatav dokumentaalraamat ELAS KORD MEES (1975) ja romaan  APRILLIPÄEV (1981). Veera Saar, kelle realistlikud romaanid ja lühiproosa moodustavad sisuka ja eriti tagasivaates paljuski tunnusliku peatüki XX saj. teise poole eesti kirjandusest. Teda tõsteti esile kui südamlikku ja rahvapärast jutustajat, aga oluline oli ka järjekindel ja andeomane keskendumine põhiliste ja traditsiooniliste eluväärtuste kujutamisele. Neid väärtusi kandsid tugevad, raskustes toimetulevad inimesed, kelle kujutamine sobis realismi rikkamate võimalustega. Viimase kaheksa eluaasta jooksul avaldas ta kolm uut täiskaalulist raamatut. Romaanid KODUTEE (1996) ja KÄRITSA LEIB (1999) moodustavad  KRAAKUVI MÄE (1987) ja  MAA HINNA (1990) järjena tetraloogia. Selle aineks on eesti talude ja asustuse rajamine möödunud sajandi algul Narva jõe taha ning väljarändajate hilisem käekäik võõrsil ja Eestisse tagasipöördumisel. Memuaariköide NEID AMMUSEID AEGU (2000) on kirjutatud aastatel 1998-1999. See tutvustab lakoonilises esituses kirjaniku põlvnemist, tema vanemate lugu ning teda ennast kirjanduseelses ajas. Mälestused osutavad, kui suur on kirjaniku loomingus perekondliku pärimuse ja isikliku kogemuse roll. Oma  visa ja järjekindla tööga asetub Veera Saar nende arvukate tublide ja töökate inimeste kõrvale, keda ta oma loomingus on kujutanud.
ENSV teeneline õpetaja 1957.a.  ja KL liige 1960.a. Veera Saar on võitnud korduvalt erinevaid kirjandusauhindu.
Andmed: EKL, R Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn, 2000;

Loe lisaks...