Johannes Raudmäe (1936-ni Johannes Eisenberg)(1891 – 1973) sõjaväelane, VR II/3

Johannes Raudmäe  (1936-ni Johannes Eisenberg)(1891 – 1973) sõjaväelane,  VR II/3
Sünd. 22.04.1891 Kuimetsa v.
Surn. 29.12.1973 Stockholm
Johannes sündis  Harjumaal Vaopere külas Jürikse talu pidaja peres.  Ta õppis Kuimetsa ministeeriumikoolis ja Tallinna  Katariina linnakooli juures kooliõpetajate kursustel. 1916.a  jätkas õpinguid Pihkva lipnikekoolis, ohvitseride kursustel ja  1936- 1938 Kõrgemas Sõjakoolis. Oli  korp! Rotalia liige.  Enne I Ilmasõda töötas mitmel pool õpetajana. Astus 1914.a. tsaariväkke ja  teotses seal mitmel alal, lõpuks oli tal nooremohvitseri aukraad.  Võttis osa lahinguist  Saksa vägede vastu Riia rindel. 1918.a jaanuarist vabastati ta kooliõpetajana sõjaväeteenistusest.  Peale seda oli Eesti polgu nooremohvitser. Johannes Raudmäe oli Vabadussõja alguses detsembrist 1918 kuni märtsini 1919 soomusrongide üldjuhi kapten Karl Partsi adjutant. Seejärel kuni Vabadussõja lõpuni Soomusrongide Divisjoni tagavarapataljoni 1. roodu ülem. 1920. sai leitnandiks.  Võitles Punaarmeee vastu Viru ja Pihkva  rindel ning Lõuna-Eestis.  1919.a.  sai Kõrgepalu mõisa all haavata ja  veidi hiljem Pihkva all põrutada. Peale sõda anti temale autasuks Valgamaal Karula vallas Raakannu (ka Silla) talu. 1920. maikuust oli Soomusautode  kolonni, hiljem roodu  soomusauto Tasuja ülem. Oli ka kolonni kohtu liige.  Oli soomusrongirügemendi adjutandi kt ja rügemendi ohvitseride kogu juhatuse abiesimees.
1925.a. anti talle sõjalise vahvuse ja eduka  lahingutegevuse eest VR II/3.  1926.a-st oli ta  kaitseliidu Järva maleva pealik.  A-il 1926- 1940 oli ta  Kaitseliidu Sakalamaa maleva pealik. Tõusis  1938 aastal kolonelleitnandiks.  1940.a määrati sõjaministri käsutusse. Johannes Raudmäe juhtimisel sai Sakala malevast rohkem kui 6000 liikmeline organisatsioon, mis avaldas maakonna rahva meelsusele ja kultuurile suurt mõju. Maleva tegevus arenes jõuliselt, korraldati mitmeid kursuseid, õppusi ja laagreid. Neil aastatel oli Sakala maleva üldine keskmine lasketase Eesti malevate peres kõrgeim, samuti paistis malev silma ratsaväe arendamises ja ratsaspordis. Maleva ülesehitajana ja pealikuna oli just kol-ltn Johannes  Raudmäe sunnitud vastavalt sõjaministri käskkirjale Sakalamaa maleva 28. juunil 1940 likvideerima. Sama aasta oktoobris  vabastati teenistusest. Elas  Valgamaal oma Raakonnu talus. 1941.a. kevadest sai temast metsavend. II Ilmasõja  ajal  oli 10.07.1941 Valgamaa Omakaitse ülem, sama aasta augustis oli Viljandimaa Omakaitse ülem.  Sama aasta septembri lõpust oli ta  Viljandi vabatahtlike pataljoni, hilisema  38. Politseipataljoni formeerija ja ülem, seda  1941.a. detsembrini. Seejärel  Tallinna autobaasi ja Rotermanni tehaste raamatupidaja. Veebruarist septembrini 1944 5. Piirikaitserügemendi ülem.  Jäi Nõukogude  armee tagalasse. Ta varjas end Jüri  Uustalu nime all Tallinnas tuttavate juures  ja ka oma õe perekonnas. Põgenes 1944. Oktoobris Kolga rannast mootorpaadiga Soome, sealt Rootsi. Viibis põgenikelaagris,  seejärel sai  arhiivitööd  Stockholmi loodusteaduste muuseumis.  Oli Rootsi VRVÜ ja Eesti Rahvuskomitee juhatuse liige. Johannes Raudmäe suri Stockholmis ja maeti sinna  Metsakalmistule. 1996.a. maeti tema põrm Tallinna  Metsakalmistule.
Johannes Raudmäe on kirjutanud mälestusteraamatu „Ma pääsesin siiski“. Ta on saanud mitmeid autasusid .  Oli abielus Alide-Mariega kellest ta 1936.a lahutas. Alide-Marie küüditati 1949.a Siberisse kus ta suri 1955. Nende tütar Aino põgenes 1944.a. läände.
Johannes Raudmäe 120. sünniaastapäeval  avati talle  Sakala malevas mälestustahvel.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“,  Viljandi, 2016; J.Raudmäe „Ma pääsesin siiski“, Tallinn, 2013; https://www.naiskodukaitse.ee/Kas_teadsite_et_kolonelleitnant_J_

Loe lisaks...