Henno Käo (1942 – 2004) raamatukunstnik, lastekirjanik ja luuletaja

Henno Käo (1942 – 2004) raamatukunstnik, lastekirjanik ja luuletaja
Sünd. 10.01.1942  Laimjala v.
Surn. 02.07.2004 Tallinn
Henno Käo sündis Saaremaal Lahe külas  Kuusiku talu taluniku pojana. Esimesed koolid Audlas, Kahtlas ja Orissaares olid väga mõnusad. Hennole meeldis väga joonistada,ta joonistas  kõik õpikuservad täis ja võitmatu joonistamishimu viis ta Tartu Kunstikooli (1958 - 1963). Ta lõpetas selle dekoraatorina. Pärast seda tegi nukufilme. 1968 astus ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti, kust oli sunnitud peagi lahkuma. Õnneks avanes tal a-il 1975-1978 võimalus õppida Villu Tootsi kalligraafiakoolis. 1976. aastast kirjakunsti- ja illustratsiooninäitustel osalenud Henno  Käost sai aastal 1982 vabakutseline kunstnik. Ta teotses a-il 1965- 1973 ansamblis PEOLEO laulusolistina ja kitaristina. Balansseeris ideoloogiliselt lubatu ja lubamatu piiril, sai  ansamblist kultusansambel just mitmemõtteliste Henno tehtud laulutekstide pärast ja neid  teadsid tollal kõik eesti tudengid. Tema  loodud laulutekstides on rahvalikku huumorit, pehmet irooniat, meeldejäävaid kujundeid ja, mis peamine, hingesoojust. Paljud, tema algul PEOLEO tarvis, hiljem APELSINILE, ROCK HOTELLILE ja KUKERPILLIDELE kirjutatud laulusõnad on publik lausa rahvalauludena omaks võtnud. Ike Volkovi arvates oli Henno  inimesena ääretult meeldiv ja tagasihoidlik, väga  musikaalne inimene, kes tunnetas hästi rütmi ja viisi seost.  Lastekirjandusse jõudis Henno Käo kõigepealt illustraatorina- L.Tungla VÄIKE RANITS ja SELTSIS ON SEGASEM,  V. Milleri MEREHUNDI JUTUD jt. 1985. aastal avaldas ka oma esimese juturaamatu SUURE KIVI LOOD, mis autori enda sõnul sündis igatsusest lapsepõlvemaastike järele. Järgnesid  KUI MIND ÜLDSE OLEMAS EI OLEKS, OLIÜKS,   mitu raamatut Vares Villemist, LUMERÖÖKIJA EHK ÜHEKSA AMETIT jmt. Sestpeale esines Henno  Käo ühtviisi viljakana nii kirjandus- kui ka kunstipõllul: lisaks kolleegide teoste illustreerimisele joonistas ta kaaned-pildid pea  kõigile oma veerandsajale lasteraamatule. Oma teise luulekogu TÄHED JA TABURET (2004) illustreerimise võttiski  ta ise käsile. Seda kogu võiks tegelikult nimetada ka lauluraamatuks, sest enamjagu selle luuletekstidest on Tõnu Raadiku viisistatuna jäädvustatud ka heliplaadile. Henno Käost kujunes üle kogu Eesti tuntud ja armastatud, omanäolise kirjutamis- ja joonistamisstiiliga lasteraamatute looja. Lastest žürii on mitmel korral tema raamatutele andnud Nukitsa preemia,  DONDIJUTUD(1993) ja KUSAGIL MUJAL (2000) said sellel võistlusel koguni I auhinna. Viimati nimetatud raamat valiti välja kõigile sajandivahetusel esimesse klassi läinud lastele kinkimiseks. Henno Käo fantaasiarikastes lasteraamatutes on läbi põimunud muinasjutt ja reaalsus, kosmos ja rahvamuistendid. Siiralt ja väikese muhelusega on kirjanik usaldanud lugejatele oma lapsepõlvemuresid ja –rõõme,  memuaariraamatus KUI VEEL TELEKAT EI OLNUD, sarjamata ja ilustamata 1950. aastate elukeskkonda. Lapsed armastasid Henno  Käod, ja tema armastas samavõrd ka oma väikesi lugejaid. Pruukis vaid ühiskonnal lastele haiget teha, ja juba juhtis Henno Käo lehes sellele tähelepanu. Iga kord kui Henno Käo lastega kohtus, oli tal varuks mõni uus värss või laul, mida ta oma muhedal bassihäälel ette kandis, end ise kitarril saates. Kirjanikku häiris täiskasvanute kirjanduses esinevad üha sagenevad roppused  ja enda sõnul Käo täiskasvanutele kirjutada ei kavatsenud, kuid lastele kirjutades tegi ta seda ometi. Vähem kui poolteist aastat tagasi enne kirjaniku surma teatasid arstid luuletaja abikaasale viimase vähihaigusest. Henno Käo asus haigusest hoolimata kirjutama ja joonistama: tema visa hing näitas oma üleolekut maisest kehast. A-l 2003 ilmus Henno Käo sulest kolm raamatut: AHJUKOLL JA TEISI LUGUSID, NAPAKAD LOOD ja VIIMANE MINUT, küpses veel kolm käsikirja, millest VÄIKENE RÜÜTEL RIKARDO pälvis viimasel lasteraamatuvõistlusel teise auhinna. Henno Käo suutis haigusest hoolimata osaleda illustratsiooninäitustel ja esineda raadiosaadetes. Samuti tekkis tal tahtmine kirjutada luuletusi täiskasvanutele , mida taheti LOOMINGUS avaldada. Ka siis, kui teemaks oli elu ajalikkus, jäi luuletaja mõttelaad optimistlikuks, hinge surematust rõhutavaks. Henno Käo järelehüüdest sõbrale ja kolleegile  Ott Arderile (suri mõni aeg enne HK-d) kumas ühtaegu nii kurbust maise elu lõppemise pärast kui ka usku hingede surematusse. Ühes metsaluuletuses ütles poeet: Surnud tüvi muutub mullaks, /aga vaik saab sulakullaks.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EE 14 kd, Tallinn, 2000; 

loe lisaks...