Konstantin Adolf Thomson (1865-1938), vaimulik

Konstantin Adolf Thomson (1865-1938), Eestimaa vaimulik
sünd. 27. november/ 9. detsember 1865 Tallinn
surn. 15. märts 1938 Hageri kihelkond, Kirikla küla

Konstantin Thomsoni esivanemate kodu asus Hiiumaal, Kassaris, kus 1819. aastal sündis tema isa Carl Cristoph. 1820-ndatel kolis perekond Hiiumaalt mandrile – Virtsu mõisa, 1830-ndatel suundus Carl Tallinna rätsepa-ametit õppima, töötas rätsepana paar aastakümmet Peterburis, osaledes aktiivselt sealse vennastekoguduse tegevuses. Abiellus. Peale esimese abikaasa surma naases Carl koos kahe pojaga Tallinna. Tallinnas abiellus ta rootslanna Pauline Therese Malmiga, kes aga samuti üsna peagi suri. Carl Christophi kolmandaks abikaasaks sai eelmise naise noorem õde Ottilie Helene Malm, kellega abiellus 6. jaanuaril 1865. aastal. Elasid nad Tallinnas, Laia ja Pagari tänava nurgal, kuulusid ametlikult Oleviste kogudusse, kuid olid väga aktiivsed ka vennastekoguduse tegevuses.

Carl Christophi ja Ottilie Helene esimene ühine laps – Konstantin Adolf Thomson – sündis 27.11.1865. Talle järgnesid veel viis õde-venda, kellest kolm surid väiksena. Arvestades asjaolu, et Konstantini isapoolse suguvõsa uurimine ei ole tõestanud ühegi sünnipärase sakslase olemasolu ning tema ema oli rootslane, ei saa teda pidada sakslaseks, rootslaseks ega ka eestlaseks. Seetõttu on mõistetav, et Konstantin oli ka ise ebalev oma rahvuslikust kuulumisest rääkides. Enamasti pidas ta end baltisakslaseks, kuid vahel nimetas ka rootslaseks ning eestlaste hulgas püüdis ta nendega võimalikult samastuda. Kodune kasvatus oli aga Konstantinil saksakeelne ja saksameelne.
Konstantin ristiti 6. jaanuaril 1866. aastal Tallinnas, Oleviste kirikus. Esmase koolihariduse sai ta aastatel 1877-1884 Tallinna Kubermangu­gümnaasiumis, tänase nimega Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Lapsepõlve veetis Thomson Tallinna vanalinnas, kus erilise tähenduse omandas tema jaoks kodulähedane Oleviste kirik ja sealse pastori August Ferdinand Huhni töö. Juba nelja-aastasena oli Konstantin öelnud, et temast saab tulevikus kirikuõpetaja, kuid mitte selline linnakiriku õpetaja, kes jala käib, vaid maaõpetaja, kes alati hobusega sõidab.

1885. aastal siirdus Konstantin koos sõbra Ferdinand Wieckmanniga Tartu Ülikooli teoloogiat õppima. Liitus baltisakslasi koondava Neobaltia korporatsiooniga, kuid jäi selle aktiivsest tegevusest kõrvale. Teine selts, millega Konstantin liitus juba õpingute esimese semestri alguses, oli Tartu Teoloogiaühing. Organisatsioon, mis koondas teoloogiateaduskonna õppejõude, üliõpilasi ja teisi teolooge. Tartu Teoloogiaühingu tegevuses osalemine mõjutas aga juba väga oluliselt Konstantini edasist tööd kirikuõpetajana.
Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetas Konstantin 1889. aastal. Peale eksamite sooritamist Eestimaa Konsistooriumis, asus ta praktikale Kuusalu kogudusse ning praktiseeris õpetajatööd hiljem veel Tallinna Jaani kirikus.
Konstantin Thomsoni õpetajaks ordineerimine toimus 2. detsembril 1890. aastal Tallinna Toomkirikus ning tema esimeseks töökohaks sai Tallinna Kaarli kogudus, kus ta töötas kaks aastat abiõpetajana. Kaarli kogudusse jäi Thomson kuni 1892. aasta sügiseni. Samal ajal andis ta usuõpetuse tunde Tallinna Nikolai Gümnaasiumis ja Tütarlaste Gümnaasiumis.
1891. aastal abiellus Konstantin oma lapsepõlve sõbra, pagari tütre Meta Wieckmanniga (sünd. 10. veebruaril 1866. a.) - hea koolikaaslase Friedrich Wieckmanni õega, kelle perekond oli samuti tihedalt seotud vennaste­kogudusega. Laulatus toimus Niguliste kirikus.

Hageri kogudus oli 1892. aasta sügiseks olnud pea pool aastat ilma õpetajata, kiriku ehitustööd olid lõppemas ning kogudusel oli vaja kiiresti leida uus õpetaja. Seetõttu toimus kõik väga lühikese aja jooksul. Koguduse konvent otsustas ühendada kaks olulist sündmust – uue kiriku pühitsemise ja uue õpetaja introduktsiooni.
1892. aasta augustis valiti Konstantin Adolf Thomson Hageri koguduse uueks vaimulikuks ning tema ametisse seadmine ja uue kiriku sisseõnnistamine toimus Hageris 13. septembril 1892.
Nii kolis Thomsonite perekond Tallinnast Kirikukülla. Olgu siinkohal öeldud, et pastoraat ehk Hageri kirikumõis ei asunud mitte Hageri kiriku juures Mäekülas, vaid sellest 7 km eemal asuvas Kirikukülas, endise nimega Rootsivoori külas.
Thomsonite perekonda sündis kokku üheksa last: 1891 Paul, kellest sai bioloog, 1893 Käthe, kelle poeg oli pastor Burchard Lieberg, 1894 Elsbeth, 1895 Erhard, kellest sai jurist, 1898 Waldemar, kellest sai Pärnu kirikuõpetaja, 1900 Annemarie, 1902 Doris, kes abiellus Harju-Madise kirikuõpetaja Etzoldiga, 1905 Helmut, kellest sai isa töö jätkaja Hageris, ning 1906 Eva, kelle abikaasa oli Nõmme Saksa Lunastaja koguduse õpetaja Hörschelmann.
Hageri pastoraat oli avatud kõigile. Tegemist ei olnud pelgalt pastoripere koduga, vaid pigem küla kultuurikeskusega. Seal koolitati lapsi, toimus leeriõpe ning leerimaja leidis kasutust ka teisteks sündmusteks (naiste käsitööringi kohtumised jne).
Üheksat last Tallinnas koolitada oleks olnud mõeldamatu, seetõttu loodigi Kirikumõisa juurde kõikidele nõuetel vastav kodukool. 20-nda sajandi alguses oli see juba koolivalitsuse poolt kinnitatud kodukool, milles oli viis gümnaasiumi klassi. Levinud oli traditsioon, et saksa perekonnad saatsid oma võsukesed mõneks ajaks maapastoraati kooliharidust omandama. Koolitöö eest vastutas pastoriproua, lisaks olid Hageri kirikumõisas tööl ka koduõpetajad. Nende aastate jooksul, kui Thomson oli Hageris õpetajaks, sai pastoraadis koolihariduse umbes 300 last, kellest enamuse moodustasid poisid.

Thomsoni ametiülesandeks oli pidada regulaarselt pühapäevaseid jumalateenistusi. Kuna kirikumõis asus kirikust 7 km kaugusel, olid iganädalased talitused planeeritud kõik ühele päevale. Peale jumalateenistust toimus ühisristimine, ühine matusetalitus ning ühine laulatus kõigile, kes eelnenud nädalal sündinud või surnud ja paaridele, keda oli juba kolm korda kantslist maha öeldud.
1892. aastal kui Thomson Hagerisse tööle asus, oli vennastekoguduse tegevuses õitseaeg. Teema ei olnud talle võõras, selles hinguses oli ta kasvanud. Thomson osales palvemaja tundides regulaarselt. Vennastekogudus tegutses Hageris koostöös kirikuga. Igal pühapäeval toimus peale armulauaga jumalateenistust kirikus, sõnajumalateenistus Mäeküla (Hageri) palvemajas. Sellel osales tavaliselt 1000 inimest.
Hageri kihelkond oli üsna suur, teede olukord väga erinev. Kohalik vaimulik pidi lisaks pühapäevastele kirikusõitudele liikuma väga palju ringi ka nädala sees. Tema ülesanne oli teha kodukülastusi, jagada kodust armulauda, pidada külades piiblitunde ning kontrollida laste lugemisoskust.
Thomson olevat olnud mõõdukat kasvu, kuid oma olekult imponeeriv ja karmi muljega. Ta silmad puhmas kulmude all liikusid vilkalt ning alati jäi mulje, et ta näeb sinust läbi. See tekitas paljudes inimestes kõhedust. Thomson teadis alati, mida ta tahab ning selles osas ta järeleandmisi ei teinud. Samas oli ta austatud ja armastatud nii koguduses kui ka kihelkonnas ning vaatamata tõsidusele oli tal hea huumorimeel. Ta valdas vabalt nii saksa, vene kui eesti keelt.
Koguduseõpetaja kantseleitöö oli üsna aeganõudev ning vastutusrikas, kuid just tänu sellele on võimalik analüüsida koguduse elu. Konstantin Thomson oli vaimulik, kelle kirikuraamatute pidamine oli erakordselt eeskujulik. Inimeste andmed on kirja pandud väga ilusa ja selge käekirjaga.
Märgiline on, et ta püsis 44 aastat ühe koguduse õpetajana, olenemata sellest, millised tuuled puhusid ühiskonnas või milliseid vapustusi elas üle rahvas. Ta jäi praktiliselt puutumata nii 1905. aasta mõisate põletamise aktsioonis, Esimese maailmasõja keerises kui ka Eesti Vabadussõja ajal ning Eesti Vabariigi loomise protsessis. Samal ajal lahkusid paljud sakslased Eestist või neid saadeti maalt välja. Konstantin Thomson on teadaolevalt kõige kauem Hageri kogudust teeninud vaimulik.

Pidulikul jumalateenistusel 4. septembril 1927, millega tähistati Hageri kiriku 35-ndat aastapäeva, oli kohal piiskop Jakob Kukk, aga ka Eesti riigivanem Jaan Teemant. Jumalateenistusel pani piiskop Kukk Thomsonile kaela kuldristi, mille Hageri kogudus oli oma auväärt õpetajale tellinud. Kuldristi ei saa kõik vaimulikud, ka siis mitte, kui nad on aastakümneid üht kogudust teeninud. Kuldrist on tänu- ja tunnustusemärk, mille kandmise õigust tuleb konsistooriumilt taotleda ning kogudusel ise ka rist õpetajale soetada. Thomsoni puhul võib öelda, et kuldristi saamine eestlastest koguduseliikmete soovil on suur tunnustus. See näitab ilmekalt, kui väga Hageri kogudus ja kogukond oma õpetajat armastas. Pidulikul jumalateenistusel oli nii palju rahvast, et kõik kirikusse ei mahtunud. Nii peeti kaks jutlust – üks kirikus, teine õues seisvatele inimestele.

Thomson oli Hageri kihelkonnas kõige laiemas mõistes kultuuri ja hariduse eest seisja ning nende teemade edendaja. Kihelkonna koolmeistrite ja Konstantin Thomsoni koostööna asutati 1907 Hageri Rahvahariduse Selts ning Thomson valiti selle juhiks. Seltsi eestvõttel loodi Hagerisse esmalt raamatukogu, ning peamiseks ülesandeks sai 1909. aastal tööd alustanud emakeelse Hageri 3-klassilise kooli asutamine. Konstantin Thomsoni nime leiab ka viinavabriku ja hoiu-laenu ühistu esimehe kohalt – ülesannetes, mis ehk esmapilgul ei tundu tavapärasena koguduseõpetaja töös. Kohalike inimeste eestseisjana, oli tema jaoks väga oluline, et elu maal ja seda just lihtrahva hulgas areneks ning et eestlased saaksid ise oma elu korraldamisega hakkama.
Aastatel 1903–1918 toimetas Thomson Ristirahwa Pühapäewalehte ning kirjutas üles ka Hageri koguduse ajaloo, mis ilmus 1927. aastal, kui kirik tähistas 35. aastapäeva. Lisaks oli Thomson 1927–1935 vaimuliku ülemkohtu liige ning 1902–1935 Lääne-Harju praost. Praost-emeritus aastast 1936.

Vaatamata karusele välimusele oli tegemist ääretult südamliku, kuid samas äärmiselt põhimõttekindla isikuga, kes jättis Hageri kihelkonda endast maha sügava jälje. Ta oli sakslane, kes tundis end eestlaste hulgas oma inimesena ning kelle jaoks Eesti ja eelkõige Hageri oli see ainus koht, kus elada ja kuhu mulda kord maetud saada.
15. detsembril 1935. aastal andis Konstantin Thomson kirikunõukogu koosolekul teada, et ta plaanib minna pensionile alates 1. jaanuarist 1936. Ametist lahkudes olid tema sõnad: „Mu soov on“ – sealjuures vajusid talle pisarad silma – „ka puhata ükskord Hageri mullas.“
Peale seda kui Konstantin pensionile jäi, oli tal rohkem aega lugeda ja ringi liikuda. Tihti sõitis ta Tallinna, et kohtuda vanade sõpradega. Vaatamata sellele, et tervis halvenes, püüdis ta end kursis hoida nii poliitika kui kirikusündmustega.
Konstantin Thomson suri 15. märtsil 1938, 72-aasta vanuses. Tema põrm sängitati Hageri kirikuaeda.

Lühikokkuvõte Konstantin Thomsoni eluloost on koostatud Sigrid Põld magistritöö põhjal: „Konstantin Adolf Thomson ja Hageri kogudus 1892 –1936. Maavaimuliku ja maakoguduse tegevus muutuvas ühiskonnas.“

https://dspace.ut.ee/handle/10062/52806
http://www.eestikirik.ee/hageri-koguduse-opetaja-thomsoni-sunnist-150-aastat/