Marie Under

Marie Under (1883 - 1980) luuletaja ja tõlkija
Sünd.27.03.1883 Tallinn
Surn. 25.09.1980 Stockholm
Marie vanemad olid hiidlased, isa  kooliõpetaja Priidu Under ja  ema Leena Under. Neil oli 5 last – Evangeline (1880–1932?), Gottried (1881–1882), Marie (1883–1980), Berta (1885–1974) ja Christfried (1887–1934). Vahetult enne Marie sündi kolis pere Hiiumaalt Tallinna. Marie sünnikodu asus majas Koidu tn. 46 (Allemanni), mis ebaseaduslikult lammutati 1984.a.  tollase MARATI direktori A.Kaprali otsesel korraldusel (hoone kuulus MARATILE). Marie õppis 4-aastaselt isa juhendamisel soravalt lugema ning hakkas 14-aastaselt luuletama. 4.–9. eluaastani õppis Marie väikelaste koolis Tallinnas. Suurem osa Marie lapsepõlvest ja koolieast möödus Tallinna  äärelinnas, agulis (Allemanni, Invaliidi tn.) mille kodudele oli omane ruumikitsus ja kehvus (kajastus ta luules nt AGULIS jt). Linnalapse elamustevaesed suved tekitasid Marie Underis terava looduse- ja ilunälja, mis hiljem väljendus ta luules jõuliste loodusekstaasidena. Aastatel 1891-1900 õppis ta saksa tütarlaste eraalgkoolis. Lõputunnistus jäi saamata arvatavasti raha puudusel, kuigi Marie on hiljem öelnud, et teda kui väga andekat tütarlast arvati ikkagi lõpetajate hulka. Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina. Lühikest aega töötas ta Viru tn. paberikaupade poes kassapreilina. A-il 1901-1902 töötas ta TEATAJA talituses, kus tutvus E.Vilde, A.Laikmaa jt. (Kui E. Vilde kirjutas oma menunäidendi TABAMATA IME, siis pidas ta teatavasti Eva Marlandi- Päikesenaise kuju loomisel silmas Marie Underit). Mariele meeldis klaverit mängida ja uisutada.Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luulet. 1902.a. abiellus Marie Under C.E.Fr.Hackeriga ning noorpaar kolis Moskva äärelinna. Neil oli kaks last – Dagmar  ja Hedda. Hackerite peretuttav ja Hedda ristiisa oli maalikunstnik A.Laikmaa, kellele Marie kinkis oma saksakeelseid luuletusi. Laikmaa veenis poetessi, et ta kirjutaks eesti keeles. 02.08.1904 avaldas ajaleht POSTIMEES Marie Underi esimese luuletuse KUIDAS JUHTUS.. pseudonüümi MUTTI nime all. A. 1906 pöördus Marie koos perega tagasi Tallinna. Karl Hacker asus tööle Lutheri vabrikus algul pearaamatupidaja abina, hiljem pearaamatupidajana, mis tagas perele täieliku majandusliku kindluse. Rajati ühine kodu, mis 1906.a. jõuluõhtul maha põles. Pärast tulekahjut leiti püsivamaks eluasemeks sobiv ruumikas üürikorter Tartu maanteel. Hackerid kolisid sinna 1907. aastal ja see koht sai Marie Underi koduks 17 aastaks. Pärast Moskvast naasmist elas Marie Under taas kiiresti sisse Eesti kirjandus- ja kunstiellu. Toonases Eesti kultuurielus omandas Underi kodune salong küllaltki olulise tähtsuse, sealt käisid läbi pea kõik toonased tippharitlased ja kultuuritegelased. Tartu maantee salongi aastad olid olulised ka Marie Underi enda arengus: suhtlemine eesti tippintelligentsiga kujunes talle omamoodi gümnaasiumi- ja ülikoolihariduseks, mis oli jäänud saamata. Uue kodu peamine võlu oli aed ning aiapoolne siniste postidega lahtine rõdu, mis on jäädvustatud luuletuses SININE TERRASS.
Marie Underi abielu K.Hackeriga oli õnnetu, kaheksa aastat kestnud lahutusprotsess lõppes ametliku lahutusega1923.a. Marie Under abiellus 1924.a. A.Adsoniga, kellega ta  kohtus ESTONIA teatri avapidustustel 1913. Under oli siis 30-aastane abielus naine ja Artur Adson 24-aastane vallaline noormees, kultuurihuviline maamõõtja, kellel enesel polnud esialgu mingeid kirjanduslikke ambitsioone. Adson armus Underisse ja ta suutis Maries enesegi  vastu  huvi äratada. Tunded Adsoni vastu inspireerisid Underit sedavõrd, et ta kirjutas valmis suure osa luulekogu SONETID lüürikast.
Marie Under kuulus juhtiva liikmena (nn Printsess) a-il 1917-1919/20  kirjanikeühingusse SIURU. Siin tutvus ta lähemalt Tuglasega. Kahe loomeinimese vahel tekkis kirglik vaimne-meeleline  armastus mis eluaegseks soojaks sõpruseks tasanes. Siurulaste sõnum oli: naudi hetke ning unusta mured. Kui vaadata SIURUT laiemas vaatenurgas, siis oli  rühmituse suurimaks teeneks kultuuriloos tõsiasi, et nad suutsid esmakordselt Eesti ajaloos tõsta kirjanduse ühiskondliku tähelepanu keskmesse.
SIURU-aeg tõi Marie Underi eesti suurde kirjanduspilti, aga õige on ka väita teistpidi: Marie Underi luule tõi SIURU suurde kirjanduspilti. Peale SIURU lagunemist osales  Under a-il 1921-1922 TARAPITA rühma tegevuses, siia kuulusid endised nooreestlased ja siurulased, kes tunnetasid Eesti Vabariigi algusaastail tugevat vajadust sekkuda kaasaja poliitilisse võitlusse.  Under võttis osa ajakirja LOOMING  asutamisest (1923) ja  oli ka EKL asutajaliige. 1930. aastatel reisisid Marie Under ja Adson palju.  1932. aastal ostsid Under ja Adson omale krundi ja ehitasid maja Nõmmele.  Marie Under oli EKS-i liige 1932.a., 1937.a  valiti ta Londoni PEN-klubisse ja peale II ilmasõda valiti ta  Poeetide Rahvusvah. Ühingu auliikmeks, 1963 ka Soome KL ja vaba Aasia Ülikooli auliikmeks. Ta oli 1924.a-st kutseline kirjanik. Esimesed luulekogud olid SIURU kirjastatud SONETID (1917), EELÕITSENG (1918), SININE PURI (1918). Tema nooruslüürika äratas nii pooldavat kui eitavat tähelepanu, siin oli põhiteemaks kirglik värske armurõõm, siiski ka kõige kaduva tajumine  keset õitsemist. Sotsiaalne murrang jätab oma jälje 1920. a-te loomingusse. Luulekogudes VERIVALLA  ja PÄRISOSA toimus rahutu, pisut rabelev  elutunnetuslik avardumine. 1920.date lõpuks kujuneb temast eesti luule väljapaistvaim esindaja. Luulekogudes HÄÄL VARJUST(1927) ja  RÕÕM ÜHEST ILUSAST PÄEVAST (1928)  avaldatud poeesias on  kristalliseerunud  Underi talendi põhijooned: inimoleluse rõõmu ja mure vastandlikkuse tunnetusest kasvav sügav inimlikkus, luuleüldistuse avardumine, kujundi klassikaliseks rahunenud joon. Tema poeesia südamikuks  kujunes inimese õnneigatsuse konflikt muserdatute, vastandite, sotsiaalse viletsuse, julma võimu, vale ja eelarvamuste inimvaenulike ahelatega. Tema ballaadikogu ÕNNEVARJUTUS (1929) ballaadid kuuluvad Euroopa ballaadikunsti tippsaavutuste hulka. Ema surmaga kaasnenud leinamõtisklusi ja sõjaaegset rahvuslikku kannatust väljendab lüürikakogu MURELIKU SUUGA (1942). Neis kajastuvad Soome Talvesõda ja 1941.a. suurküüditamine. Nõukogude Vene okupatsiooni ajal (1940-1941) oli Underi ainus töö tõlkimine. Under on eesti keelde tõlkinud VALIKU SAKSA UUEMAST LÜÜRIKAST, C. Baudelaire'i VÄIKESED POEEMID PROOSAS, M. Lermontovi VALIK LUULETUSI ning M. Maeterlincki, F. Grillparzeri jne. lavatekste. Marie Underi enda luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse: vene, saksa, esperanto, inglise, prantsuse, rootsi, soome ja itaalia.
 1944. aastal põgenes Marie Under koos Artur Adsoniga Rootsi. Under töötas 1945- 1957 Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis.  Siin ilmusid ka kaks luulekogu SÄDEMED TUHAS (1954) ja ÄÄREMAIL (1963), millest viimane sisaldas ka tõlkeid. Selles lüürikas on uus kunstilise kvaliteedi esiletõus Underi loomingus, ta luule aitas väliseestlastel alles hoida iseteadvust ja rahvuslikku uhkust. Tema poeesias ja tema nn poliitilises testamendis kajastub ta suurim mure –mure oma isamaa ja rahva saatus pärast.
Marie Under suri 25.septembril 1980. aastal Stockholmis ja maeti Skogskyrkogardeni kalmistule. Seal puhkasid temaga koos A.Adson, tütar Hedda Hacker ja õde Berta Under.
04.05.2016 jõudis Marie Underi põrm koos pereliikmete põrmudega Eestisse ja maeti 09.06. 2016.a. ema ja isa kõrvale Rahumäele.
Marie Underi, Artur Adsoni, Berta Underi ja Hedda Hakkeri  hauda tähistavad hauakivid on pärit Stockholmi Metsakalmistul asunud haudadelt. Neid restaureeriti enne kalmudele asetamist.

Täitub luuletajanna laulu jäädvusatud soov puhata kodumaa mullas:
Kord veel tagasi tahaksin 
Leida kodutee,
Kodumullas siis magaksin
Välja kõik silmavee.
Marie Underi, Artur Adsoni, Berta Underi ja Hedda Hakkeri  hauda tähistavad hauakivid on pärit Stockholmi Metsakalmistul asunud haudadelt. Neid restaureeriti enne kalmudele asetamist.
Andmed : EKL, Tallinn, 2000; EBL, Tartu, 1926/29; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; R.Hinrikus UNDER JA TUGLAS, Tallinn, 2006; A.Adson SIURU-RAAMAT, Tallinn, 2007; E.Tuglas TARTU PÄEVIK, Tallinn, 2008; A.Adson, R Fr.Tuglas PAAŽI JA FELIXI KIRJAVAHETUS 1917-1944, Tallinn, 2011; A.Adson MARIE UNDERI ELURAAMAT I-II, Lund, 1974; S.Kiin MARIE UNDER. ELU JA LUULE, Tallinn, 2011; M.Under UNERETK,Tallinn,1968; A.Üksip MÄLESTUSED, Tallinn, 1975;  M.Kask ERAARHIIV;

Priidu (Friedrich)Under

Marie Underi isa Prido (Priidu, Friedrich) Under oli pärit Pühalepa kihelkonnast Värsu külast, kus tema isa Niggolas (Nigulas) Nirk (1818-1914), elava fantaasiaga muinasjutuvestja, pidas Jüriste talus rätsepaametit.
Kuidas Nirgist Under sai, selle kohta on teada mitmeid versioone, lisaks loomadele ravinud ta edukalt ka inimesi, mistõttu tema kohta öeldud: tegi undrit ehk imet rootsi keele järgi.Vanaisa Nigulas Nirk omandas lugemis- ja kirjutamisoskuse, õppis selgeks rätsepatöö ja tõi Hiiumaale esimese õmblusmasina. Priidu Underi sünnitalu Jüriste oli Nigulase naise, Underi isapoolse vanaema Ingel Kervese (1822-1902) esivanemate põline kodu. Nigulas ja Ingel laulatati 1. märtsil 1842 ja Priidu (Under) oli nende esimene poeg, perre sündis kokku 9 last. Priidu kasvuaastad möödusid Hagaste külas Sillaotsa (rahvasuus Süllaotsa või Rätsepa) vabadikukohas, Randva lahe ääres. Alghariduse sai ta Kasevälja külakoolis ning oli seejärel tosin aastat rätsepmeistrist isa õpipoisiks. Kuid nagu ta isa Nigulas ei rahuldunud oma isa kombel põllumeheks jäämisega, nii pöördus ka poeg Priidu isa käsitöölisekutsest ära, kuigi see oli toona väga lugupeetud amet. Priidu jätkas noore mehena haridusteed, õppides paar aastat Tallinnas nn Baueri vaeslastekoolis, kus ta sai ettevalmistuse koolmeistriametiks. Kassari saare koolmeistriks sai Priidu Under 29-aastaselt, 1872. a. Sisuliselt tuli tal lisaks laste koolitamisele olla köster, kohtukirjutaja, magasiaida arvepidaja ja rõugepanija. Kassari algkooli asutas parun Eduard von Stackelberg 1863. aastal Mäeküla kõrtsihoones, kus varem olid kõrtsi pidanud Priidu Underi tulevase naise vanemad.
Priidu Under olnud heledat verd, keskmist kasvu, tüsedavõitu, vastutulelik kösterkoolmeister, kes võitis oma mõnusa ja lahke olemisega saareelanike poolehoiu. Priidu Under luges Kassaris nagu teisedki sealsed haritud mehed EESTI POSTIMEEST ja RISTIRAHVA PÜHAPÄEVALEHTE, kuid poliitikas olnud ta rohkem kõrvalseisja kui uute vooludega kaasamineja.
16. mail 1879 abiellus Priidu Under Kassari Palade talu noorima tütre Leena Kerneriga, poetess M.Underi tulevase emaga.
Marie Underi ema Leena Kerneri (1854-1934) esivanemad olid samuti põlised hiidlased ja elasid samas Pühalepa kihelkonnas, kus isa vanemadki, ainult pisut lõuna pool, Kassari saarel. Leena isa Magnus Kerneri vanemad Peeter ja Madli pärinesid jutu- ja lauluandelistest Kerneritest, ema Leena isa oli aga Kassari köster Hinder Bollmann, kelle suguvõsa oli tuntud oma musikaalsuse ja usklikkuse poolest.
Nii nagu Nigulas Underi pere, oli ka Magnus ja Leena Kerneri perekond lasterikas, neile sündis 9 last. Üks tütardest päris nii ema ees- kui perekonnanime ja sellest Leena Kernerist (1854-1934) sai luuletaja Marie Underi ema. Leena kasvas üsna kitsastes oludes, sest isatalu Palade oli väiksevõitu, kuid pere suur, ehkki kaks last noorelt surid. Pere oli usklik, nad kuulusid vennastekogudusse ja kasvatasid selles vaimus üles ka oma lapsed. Marie Underi ema Leena kaotas varakult vanemad, kes haigestusid 1870.a..-soetõppe ja surid lähestikku. Leena Kerner käis kaks talve Kassari koolis ning pidi nagu teisedki pere lapsed hakkama varakult võõraid teenima, esialgu talus, siis Kassari mõisas ja hiljem Tallinnas. Kord läinud Leena Kerner koolimajja lugemiskatsetele. Seal tutvunud ta koolmeister Priidu Underiga, kes kiindunud temasse esimesest pilgust. Nad abiellusid ja asusid elama samasse Kassari algkoolimajja, kus Priidu koolmeistrina töötas. Miks Priidu Under üheksa aastat peetud ameti ühtäkki maha pani ja linnameheks hakkas, selle kohta on esitatud mitu erinevat versiooni (ei osanud vene keelt, pere suurenes jm). Nii kolitigi 1881. aasta maikuus Tallinna, kus uus töökoht leidus Tui tänava nn Baueri koolis, kus Priidu Under asus poistele kasvatust ja põhiharidust jagama. Elama asuti Tallinna äärelinna agulis, Allemanni tn. (Koidu tn).änava kahekorruselise puumaja teisel korrusel. Samas majas elas ka Tallinnas tuntud sepameister Jüri Truberg. Selles majs sündis märtsikuul 1883.a. ka poetess Marie Under kes oli pere teine laps.
Hiljem asus pere elama Invaliidide tn-le ja Priidu Under hakkas raamatukaupmees G.Pihlaka raamatulevitajaks.
Andmed: K.Laane, M.Kask ERAARHIIV; A.Adson KADUNUD MAAILM, Toronto, 1954;
ww.saarlane.ee/uudised/prindi.asp?newsid=13874

Berta Under (1885 – 1974) Marie Underi õde
Sünd.23.05.1885 Tallinn
Surn. 15.11.1974 Stockholm
Kuigi Berta Under sündis Tallinnas, oli tema esivanemate päriskoduks mitme sajandi vältel Hiiumaa, kust Underi vanemad olid 1881. aastal Tallinna kolinud. Neil oli 5 last – Evangeline (1880–1931), Gottried (1881–1882), Marie (1883–1980), Berta (1885–1974) ja Christfried (1887–1934). Berta sündimise ajal elas pere veel Allemanni (Koidu) tn-l. Berta kasvas nagu Mariegi kitsastes ja vaestes agulioludes.  Berta  varasemast hariduteest pole eriti palju teada, aga kindlasti oli see sama tagasihoidlik kui Marielgi. Kui Marie oli aktiivne ja haridusjanune, siis tundub, et Berta oli hoopis tagasihoidlikum. Polegi teada millega Berta  noore neiuna tegeles. Ta võis aidata ema kodutöödes, aga ka  koristamistöödes ja pesupesemises  võõrastele,  millega ema Leena ju tegeles. Kui  vanem õde Marie juba Adsoniga abiellus ja sai majanduslikult  jõukamaks kutsus ta tõenäoliselt Berta endale koduabiliseks. Igal juhul, kui valmis uus maja Nõmmel, siis Berta oli seal koduabiline. Marie Underi kodust ja perest tehtud mõnedel fotodel on ka Berta. Kirjandusmuuseumisse saabunud materjalidest on säilinud mõned Berta kirjad Underi tütardele, just Dagmarile, emale Leenale, ühele sõbratarile ja õele Marie Underile.  Kui Marie Under 1944.a. koos Adsoni ja tütardega  Rootsi põgenes, siis läks sinna  ka Berta. Berta elas Rootsis koos Underi ja Adsonija Heddaga ja aitas ka seal õde majapidamistöödes.  Berta maeti Stockholmi Metsakalmistule kuhu hiljem ka teised pereliikmed ja Marie  Undergi sängitati. Berta säilmed toodi koos M.Underiga  Rootsist kodumaale ja sängitatakse  09.06. 2016. Tallinna Rahumäe kalmistule.
Andmed: A.Adson SIURU-RAAMAT, Tallinn, 2007; Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest (muuseumiosak.) saadud andmed;  Eesti Kirjandusmuuseum, R.Hinrikuse poolt saadud andmed.

Hedda Hacker (Hakker) (1905 – 1988) maalikunstnik, M.Underi tütar
Sünd. 04.10.1905 Moskva
Surn. 06.09.1988 Stockholm
Marie Underi noorem tütar Hedda sündis Moskvas. Aasta peale Hedda sündi siirdus pere Eestisse. Marie Under kirjutas oma lastest, st Dagist ja Heddast, mitu ilusat südamlikku luuletust. Ta pühendas oma väikestele lastele palju aega ja tähelepanu, kasvatades neid ise, mitte lapsehoidjate abiga. Tõsi, Marie ema ja õde Berta aitasid teda alati majapidamistöödes, ka paguluses elas ta koos oma õe Berta  ja noorema tütre Heddaga, kes aitasid teha majapidamistöid. Artur Adson oli see, kes käis turul ja poes ning hoolitses ka muidu pere majandusliku käekäigu eest, sest Under oli ju üks eesti esimesi, iseseisvaid vabakutselisi luuletajaid. Hedda sai oma esmase kunstiõpetuse oma ristiisalt Ants Laikmaalt, aga mitte ainult.  A.Laikmaa tegeles lastega palju, toetas ja muretses lausa isalikult. Hiljem, a-il 1923- 1934 õppis Hedda PALLASES. 1930. aastatel - N. Triigi ateljees, lõpetas maali erialal 1934. PALLASES oli tema õpetajaks noor Hando Mugasto, andekas graafik, kes illustreeris  1935.a. Hedda ema luulekogu KIVI SÜDAMELT. Hedda armus H.Mugastośse, Underile ei meeldinud see suhe, talle tundus Mugasto liialt boheemlaslik ja Hedda jäigi üksikuks. Hedda tegi kujunduse M. Underi luulekogule LAGEDA TAEVA ALL (1930) ning kujunduse ja illustratsioonid luulekogu KIVI SÜDAMELT teisele trükile (1937). 1937.a. kujundas Hedda oma kasuisa A.Adsoni luulekogu LEHEKÜLG AJARAAMATUST. Hedda Hakker esines aktiivselt näitustel kuni 1940. aastani. Elo Tuglas oma päevikus mainib, nagu polnuks Hedda eriti andekas kunstnik ja vaid Adsoni energiline sekkumine aidanud tal kunstiilmas läbi lüüa.  Elo ise külastas Underi tütardega, eriti Heddaga, keda Kaptenks hüüti, kunstinäitusi. Adsoni ja Tuglase kirjavahetuses  aga kajastub Adsoni pidev mure Hedda koolirahade hankimise ja nende kättetoimetamise pärast. Heddal õnnestus siiski PALLAS lõpetada. 1942 aasta sügisel asus Hedda tööle DRAAMATEATRI dekoraatorina. 1944.a. lahkus ta koos perekonnaga Rootsi. Marie Under oli emana üsna autoritaarne ning muretses vahel ehk isegi ülearu tütarde käekäigu ning tegemiste pärast. M.Underi uurija S.Kiin kirjutab, et  täiskasvanud tütarde omavahelistes kirjades ja päevikuis selgub, et viimased veel ligi 40-aastaste naistena sõltusid ema loast, kas, millal ja kellega nad tohtisid kohtama minna.Vanem tütar Dagmar abiellus saksa sõjaväepastoriga saksa okupatsiooni ajal, mis oli toona Hitleri armees ametlikult keelatud. Marie Underile meeldis väimees Herman Stock väga, sest noormees oli luuletaja ning temast  tuli Underi luule saksa keelde tõlkija. Noorem tütar Hedda oli emale lähedasem ja mõjus talle hästi, vanema tütre Dagmariga oli emal rohkem konflikte ning arusaamatusi, eriti teismeeas. Heddast sai ka oma vana ema viimne hooldaja nende Stockholmi kodus, aga seal osutus ühel päeval hooldaja seisund isegi viletsamaks kui põlveradikuliidiga voodis lamava Underi oma, nii et elu viimased aastad tuli Underil ja Adsonil veeta Stockholmi pikaravihaigla palatis. M.Under ei lubanud osta koju televiisorit ega tahtnud, et tütred kohvikutes käiksid. Alles siis, kui vanurist ema, st Marie Under,  viidi pikaravihaiglasse, sai juba pensioniealine tütar Hedda osta endale oma elu esimese televiisori. Hedda suri 8 aastat peale Marie Underi surma ja ta sängitati ema kõrvale Stockholmi Metsakalmistul. Heddagi põrm saabus 5.mail koos ema põrmuga Eestisse ja maetakse 9.06. 2016. Rahumäele.
Andmed: https://naised.net/2014/.../sirje-kiin-kirjutab-marie-underist-luuletaja-131-sunnipaeval/https://et.wikipedia.org/wiki/Hedda_Hacker; E.Tuglas TARTU PÄEVIK, Tallinn, 2008; A.Adson, R Fr.Tuglas PAAŽI JA FELIXI KIRJAVAHETUS 1917-1944, Tallinn, 2011.

Artur Karl Adson (1889 – 1977) luuletaja, näitekirjanik ja teatrikriitik
Sünd. 03.02.1889 Tartu
Surn. 05.01.1977 Stockholm
Artur Adson sündis Tartus majateenija pojana. Kasvas üles  Võrumaal Tsoorus, Sõmerpalus,  Osulas ja Sännas.Õppis Tartus vaeslastek-s, Sänna vallak-s,  Võru linnak-s ja a-il  1907-1910 Pihkva maamõõduk-s. Astus  ka TÜ-sse 1925, aga lahkus  sealt 1926.a. Töötas Pihkva kub.-s jm. maamõõtjana. 1912.a. alates töötas mitmel pool Tallinnas. Tegutses aktiivselt kirjanduslikes rühmitustes SIURU ja TARAPITA, kirjastuses ODAMEES, asutas ise kirjastuse  AURINGO. Tegutses ajakirjanikuna PÄEVALEHE juures (vaheajaga) a-ni 1935.  Oli a-il 1921-1922 dramaturg Tallinna DRAAMATEATRIS ja a-il 1924-1925 dramaturg VANEMUISES. Teotses Tallinnas vabakirjanikuna, filmitsensorina. Määrav oli Artur Adsoni elus tutvumine  poetess Marie Underiga. Marie ja Artur kohtusid ESTONIA teatri avapidustustel 1913.a. Under oli 30-aastane abielus naine ja Artur Adson 24-aastane vallaline noormees, kultuurihuviline maamõõtja, kellel enesel polnud esialgu mingeid kirjanduslikke ambitsioone. Artur Adson armus Marie Underisse ja hakkas armastuse mõjul esmakordselt luuletama.  Adsoni truu armastus ja sügav kiindumus  ei jäänud mõjuta, ta võitis Marie Underi poolehoiu. Ta toetas Underit kui viimane taotles lahutust Hakkerist. Lõpuks lahutus teostus ja  Marie Under ja Artur Adson registreerisid oma abielu 11. juunil 1924. aastal. Kevadel 1924 oli Adsoni peamine mure endiselt Marie halb tervis, pikad unetuse perioodid ning uue üürikorteri leidmine, sest kunagise kuulsa kirjandussalongi sinise terrassiga Tartu mnt. kodu oli neile üles öeldud. Muret tekitas ka suure unistuse - Euroopa ringreisi - jaoks visalt edenev rahakogumine, mis sai osaliselt teoks 1929. a. 1932. aastal ostsid Under ja Adson omale krundi ja ehitasid maja Nõmme linnaossa Tallinnas. Nende kodu valmis1933.a. (praegune Tuglase-Underi Muuseum) 1930. aastatel reisid Marie ja Adson palju.  Saksa okupatsiooni ajal tegi Adson kaastööd  ajal-le MAA SÕNA.
Karl Arthur Adson kerkis võrumurdelise luuletajana esile SIURU rühmituse koosseisus ja sai endale kohe hüüdnimeks Sänna Trubaduur. Lähedane, abieluga lõppenud suhe Marie Underiga põlistas ta kirjanduslukku samavõrd SIURU Printsessi Paažina. Neist rollidest lähtuvad Adsoni luule kaks peamist teemakeset, mis kord rohkem, kord, vähem esiplaanil, saadavad tema loomingut lõpuni. Esimestes kogudes HENGE PALANGO (1917) ja VANA LATERNA (1919) domineerivad esiteks eelmise sajandivahetuse arhailisest ja turvalisest külaühiskonnast kerkivad nostalgilised mälestuspildid ja teiseks Underi luulega julgelt dialoogi astuvad armuelamused. Mõlema teema arendamisel kasutab Adson vanatestamentlikku ja harrast, sentimentaalset ja deminutiivset stiili, armuelamuste poetiseerimisele keskaegse Maarja-luule vaimus pakub otsest tuge juba Underi eesnimi. Adsoni järgmised kogud kulgevad rööbiti eesti luule edasiste arengutega – I maailmasõja järgne saksa ekspressionismist kantud ajalaulude periood, seejärel eepilise alge tugevnemine 1920. aastate lõpus ning kaduvikumeeleolude süvenemine. Argipäeva sakraliseerivalt on Adson kujutanud oma luules ka Nõmme maja ehitamise lugu ja seal elukaaslasega veedetud aega, paguluses ilmunud viimases luulekogus RAHUMÄE KANNEL (1973) varjutab kunagist õnnetunnet kibestumine kõige selle kaotamise üle. Välja arvatud lasteluule, mida Adson kirjutas varjunimede all ka LASTE RÕÕMU toimetajana, on ta jäänud eesti kõige järjekindlamaks murdeluuletajaks, kelle looming on sündinud ligi poole sajandi jooksul. Luule kõrval pälvis  Artur Adson varakult tähelepanu ka teatrikriitiku ja üsna rohkesti lavastatud näidendite autorina. Ta on kirjutanud nii ekspressionistlikku draamat, kultuuriloolisi näidendeid kui ka olmekomöödiaid. Praktilise meelelaadiga ja aktiivse inimesena oli ta tegev nii kirjastamises, ajakirjanduses kui ka filmiinspektorina. 1944. aasta sügisel põgenes koos abikaasa Marie Underiga Rootsi. Elas Stockholmis, kus oli arhiivitööliseks Drottningholmi teatrimuuseumis ja kuninglikus raamatukogus. Artur Adson oli ju see, kes peret ülal pidas, kõige ja kõigi eest hoolitses nii Eestis kui Rootsis.  Rootsis paguluses olles tõusis Artur Adson esile ka viljaka memuaristina, avaldades viis köidet mälestusi, lisaks reisikirju ja memuaarset kultuurilugu. Nende kultuuriloolist väärtust eitamata tuleb aga arvestada autori konservatiivset hoiakut ja moraliseerivat tooni ning ajuti ilmnevat tagantjäreletarkust kunagiste sõprade tegude hindamisel. Omalaadne on tema koostatud kaheköiteline MARIE UNDERI ELURAAMAT (1974), milles avaldub Adsoni kui arhivaari selekteeriv roll ja tahe Underi maine kujundamisel järelpõlvedele.
Artur Adson  oli 1922.a. EKL liige, Eesti Näitekirjanike Liidu liige 1936.a. ja Tallinna Kirjanike Ühingu liige 1936.a.( kuulus kõigi kolme juhatusse), oli 1945.a. ka VEKL-i liige. Artur Adson tõlkis vene js a saksa keelest B.Kellermanni, J.Scholmeri, N.Gogoli, B.Pasternaki jt teoseid.
Artur Adson suri 1977. aastal Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni kalmistule. Artur Adsoni põrm toodi 4. mail 2016 Rootsist Eestisse ja maetakse koos Marie Underi põrmuga Rahumäele 9.06.2016.
Andmed : EKL, Tallinn, 2000; EBL, Tartu, 1926/29; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; R.Hinrikus UNDER JA TUGLAS, Tallinn, 2006; A.Adson SIURU-RAAMAT, Tallinn, 2007; E.Tuglas TARTU PÄEVIK, Tallinn, 2008; A.Adson, R Fr.Tuglas PAAŽI JA FELIXI KIRJAVAHETUS 1917-1944, Tallinn, 2011; A.Adson MARIE UNDERI  ELURAAMAT I-II, Lund, 1974; S.Kiin MARIE UNDER. ELU JA LUULE, Tallinn, 2011