Elsa Viidik (neiuna Pagar) (1921 – 1995) meditsiiniõde

Elsa Viidik (neiuna  Pagar) (1921 – 1995) meditsiiniõde
Sünd. 13.01.1921 Aaspere v.
Surn. 12.01.1995 Tallinn
August Pagari, talupidaja, Vabadusristi kavaleri(2 liik/ 3 järk) ja tema naise Pauline tütar. Perekond elas Udriku mõisas kuhu EW ajal oli rajatud Vabadusristi Vendade Kodu. Selle kodu perenaisena tegutses VR II/3 kangelane Salme Melanie Ilmet. Pr SI  oli Vbadussõjas luuraja, osales lahingutegevuses saades 2 korda haavata ja oli ka sanitar. See aateline daam tegeles EV perega, kasvatades koos vanematega 7 lapses isamaalist vaimu.
EV alustas kooliteed Võipere algkoolis, kus käis I-III klassini. IV klassi läks juba Aseri 6-kl. Kooli, see oli 1933.a. Järgmisena on teada,  et saksa okupatsiooni ajal 1941.a. lõpetas  EV Tallinna õdede kooli, käies ise samal ajal ka tööl. Peale õdede kooli lõpetamist asus EV tööle Keskhaiglasse palatiõena kirurgiaosakonda. Terve saksa aja töötas EV Keskhaiglas, v.a. periood, mil Saksa valitsus nõudis teda Anija mõisasse rajatud haiglasse. 
Keskhaigla ruumid olid saksa okupatsiooni ajal jaotatud nõnda, et V, IV ja III korrus olid sakslastest haigete tarvis, II korrus aga eesti haigetele. Ka õues asuv  kolmekordne  puuhoone, haavaosakond, oli eestlaste tarvis. EV jutustas, et haiglat oli külastanud ka kõrgi käitumisega Alfred Rosenberg,  kes oli peaarst dr Raukasé koolivend.
EV laulis ka Tallinna Tekstiilitööliste Kutseühingu Naiskooris. Elukoht oli Paldiski mnt. ja  Lille tn nurgal. Sageli viibisid EV külas õed, aga ka teised Udriku inimesed. EV sõbratarid olid ka Kunda Tsemenditehase omaniku tütred, kellede tädi elas Tallinnas Suur-Karja tn. Tädi läks Sksamaale ja korter S-Karja tn-l jäi EV-le.
9.03. 1944 oli EV õhtupoole just haiglast koju Suur-Karja tn-le puhkama jõudnud, seljataga 48 tunnine tööpäev. Puhata ei saanud, algas õhuhäire millele järgnes tihe pommisadu. Uksed ja aknad prahvatasid eest, tänav süttis. See oli esimene rünnak. EV viis oma õed Hilda ja Elleni varjendisse ja jooksis ise taas haiglasse, kasutades võimalikke läbipääse. Kõik arstid olid kohal – peaarst dr Raukas, kirurgid dr Rossmann, dr Habicht, dr Kirmann, operatsiooniõed Klements ja Rumessen.  Kõik kandsid voodeid ülat alla keskütteruumi, kuna seal oli soojem. Aknad olid purustatud, polnud elektrit ega vett. Sakslased olid oma haiged  kohe peale I pommirünnakut evakueerinud mujale. Eestlased ei saanud  transpordipuudusel seda teha. Eestlastele kuuluvas kirurgiaosakonnas oli 60 haiget, peale pommirünnakut hakati haiglasse massiliselt haigeid tooma. Desinfekts. kambrisse seati sisse operatsioonituba nelja lauaga. Op-d toimusid küünla- ja avariilambivalgel. Ülakorrused olid purustatud haiglale heidetud pommidest, ehkki haigla katusele oli rahvusvah. keelava leppe märgiks kujundatud suur punane rist. Opi-d toimusid neljal laual vahetpidamata,  desinf. lahust valati otse kätele, külmetavaid haigeid kaeti tekkidega, abiandjad jooksid, jalad pahkluuni põrandal voolavas veres.  Kartes uusi rünnakuid, küsis  dr Rossmann haigla  proviisor  Stockebylt mürki arstidele ja õdedele, et säästa neid lämbumissurmast varingute all. Haiglas oli ka sünnitajaid, päästeti nii emad kui lapsed, toimetades kibekiirelt ja oskuslikult. II rünnaku pommilaviin õnneks ei langenud haiglale (lõhkes kolm pommi) vaid rohkem lähedalasuvale Siselinna kalmistule, kus purunesid Al.Nevski abikirik, hauasambad ja haudadest kargasid välja kirstud koos laipadega, mis  jäid puuokstele rippu. Haiglas ei lastud  end häirida, seal anti abi lakkamatule haavatutelaviinile. Hommikul evakueeriti osa  haigeid ja arste Ruilasse. Julgemad jäid kohapeale, nh ka EV, Keskhaigla jäi esmaabipunktiks, kuna paljud haiglad - Diakonissi,  Tõnismäel jm, olid pommitatud. Juba hommikuahetuses, kui pakiline abi haigetele antud, kutsus dr Sõrmus klaasijad kohale, asendamaks purustatud aknaklaase. Vana õuel asuv haavakliinik sai täistabamuse, õnneks olid kiired ja  vaprad õed suutnud haiged evakueerida, sinna jäid  kipsis vanur ja laps, kes hukkusid. Ka surnukuur oli  saanud täistabamuse, laibad olid hommikul söestunud. Arstid  ja õed töötasid ilma vaheajata üle 36 tunni,  söögiks vaid toniseerivad tabletid. EV andis abi kõigile, ka omakaitsemeestele, kes olid alla tulistanud Tallinna pommitanud naislenduri, vene naisele, kes signaliseeris Viru tn-lt nõuk. pommitajatele. EV oli oma kodus soomepoisse varjanud, neile ja metsavendadele arstiabi andnud. Taolise tegevuse pärast tuli EV- korduvalt Pagari tn. ülekuulamistel käia. Nõuk. võim EV saksaaegset med.haridust ei tunnustanud ja EV-l tuli kõik uuesti õppida. Eksamid sooritanud, asus EV tööle tollal Vismari tn. olnud Onkoloogiahaiglasse. Hiljem viidi haigla Hiiule. Seal töötas EV ülemõena kuni pensionile minekuni 1980.ndate algusel. EV oli väga nõudlik, soovis, et õed mitte üksi ei põetaks haigeid nagu Eesti Vabariigi ajal, vaid näeksid ka nii välja: tärgeldatud põlled, alla põlve seelikud. Kodus olles asus EV haiget ema põetama. Peale ema surma 1983.a. läks EV tööle ESTONIA teatrisse piletööriks. EV  oli kõik need ja muudki sõjakoledused ise üle elanud ja vaikinud, aga kui uus vabariik algas, asus ta südilt tegutsema, et saaksid rehabiliteeritud kõik need arstid ja  halastajaõed, kes aitasid põetada pommitusööl haigeid ja taastada Tallinna (mitmed neist olid ju nõuk. võimu poolt represseeritud), tema soov oli, et põlistele tallinlastele jäetaks nende korterid, sajad olid ju need kaotanud. EV oli eluaeg väga seltskondlik, evis suurt tutvuskonda, aitas kõiki. Oli lastele alati Jõuluvanaks.
EV abiellus leskmees Arnold Viidik´uga 60.a-te lõpul. AV töötas  Tallinna Põlevkiviõlibaasi direktorina. Õnnelik abielu kestis lühikest aega, 1974.a AV suri onko.haiglas. EV endagi surm haiglas tuli omastele ootamatult.
E V-st kuuldu  sai tõukeks, et Loone Ots kirjutas märtsipommitamist käsitleva näidendi PUNANE HUKK.  Selle näidendi halastajaõe prototüübiks on Elsa Viidik.
Andmed: E.Viidik´lt isikl. saadud andmed;  ajakirjanik V.Raudnask´ilt saadud andmed; sõjaajaloolaselt M.Strauss´ilt saadud andmed.