Leppo Mikko haud

 Lepo Mikko (Leonid Mikk) (1911 -1978) kunstnik
Sünd. 01.12.1911 Arukülas
Surn. 06.12.1978 Tallinn
Maalikunstnik Lepo Mikko sündis Viljandimaal taluniku perekonnas. Pärast Tuhalaane Algkooli lõpetamist õppis 1927-1930 Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratsioonimaali eriala, kus tema õpetajateks olid A. Jansen ja R. Nyman. 1931-32 ja alates 1936 aastast taas õppis Tartus  PALLASES kuni 1939.a. -ni maalimist N. Triigi ateljees. Tema loomelaadi kujunemist mõjutas oluliselt Triigi kindlakäeline plastilisust rõhutav joonistus ja sünteesitaotlus, kontuuri-, valguse- ja värvikäsitlus. Triik oli märganud ka LM erilist oskust kujutada ümbritsevat eepiliselt. Viljeles kõiki maaližanre, kuid enim siiski figuraalkompsitsiooni ja natüürmorti. Aastatel 1932-1935 töötas maalrina, fotograafina ja maamõõtjana. Aastatel 1940-1941 tegutses Eesti Kunstnike Kooperatoovi Tartu osakonna asjaajajana ja 1941. aastal K. Mäe nimelise RIIGI KÕRGEMA KUNSTIKOOLI õppejõuna. 1944. aastal siirdus Tallinnasse ja asus tööle ERKI maaliõppejõuna, kuhu ta jäi aastakümneteks. Ta oli üks neid kunstnikke, kes tõi pallaslikud maalitraditsioonid Eesti Riiklikku Kunstiinstuuti.
Kuulus kunstiühingusse PALLAS alates 1939. aastast ning Eesti Kunstnike Liitu alates 1944. aastast.
LM varane looming pärast PALLASE lõpetamist paistab silma prantsusliku värvipeenusega, meisterliku vormiüldistusega, mis näib ette kuulutavat hilisemate maalide nö. "ratsionaalset ilu". Otsustava tähtsusega sündmuseks toonaste kunstnike arengule oli 1939. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud prantsuse kunsti näitus, kus  LM-t tema enda väitel olevat eriliselt paelunud Albert Marquet´ ning Georges Braque´i tööd. 1940. aastate alguse LM loomingut, kuhu kuulub ka MEES EES JA NAINE HOBUSEVANKRI JUURES, on suurepärase üldistusega ja tabavalt iseloomustanud kunstniku 1986. aasta isiknäituse kataloogis Eha Komissarov: "Tema koloriit, sünteesitud rohelisteks või sinakas-hallikateks pooltoonideks, kusjuures on imetlusväärne vahetu kaemuse värskuse säilitamine, sobis oivaliselt LM tollases loomingus domineerivale väikeformaadiliste maaelu-aineliste žanristseenide jaoks. Talupoeglik eksistents omandab neis kaunite maastike foonil arkaadialiku meeleolukäigu; seda nähakse läbi inimese ja looduse täieliku harmoonia, võõrandamatuna suvise eesti looduse leebest ilust." L M ise on öelnud, et ta ei armasta lähivaadet maalida vaid armastab laia, panoraamset vaadet, tahab tabada iseloomulikku. L M kuulub samasse põlvkonda Elmar Kitse, Endel Kõksi ja Alfred Kongoga, kes kõik lõpetasid PALLASE enne sõda. LM ei suutnud peale uue võimu tulekut Eestimaale kohe end leida. Ta loomingutase langes, ta oli väheproduktiivne. LM andelaad oli sünteesi ja vormiüldistust taotlev, tema looming sai uut innustust 1950ndate lõpust, mil kujunes välja meistri hilisem maalikäekiri. Talle sobis nii maastik kui ka figuraalne kompositsioon, kuid ta pööras alati tähelepanu ka natüürmordile. LM vaikelud on hea kompositsioonilise ülesehitusega, kus iga ese, isegi lilled, on antud edasi selguse ja lihtsusega. KOLLASED LILLED on suurepärane näide mikolikust maalilaadist, kus esemed on mehiselt paika pandud ning jäädvustatud tugevate värviaktsentidega. Üks tuntuim taies on ka 1961.a loodud keraamiline pannoo TEADUS ,TEHNIKA, KUNST  TA Raamatukogu  fuajee seinal. LM oli 1947 alates ERKI dotsent, 1965 alates ERKI professor, 1963 Eesti NSV teeneline kunstnik,1972 Eesti NSV rahvakunstnik.
Andmed:EESTI KUNSTI AJALUGU 2, Tallinn, 1970; E.Komissarov LEPO MIKKO (NK), Tallinn, 1982; M.Lepp L.MIKKO VARAJANE LOOMING, Tallinn, 2007;

 Loe  lisaks...