Amanda Tõnisson (1906 -1998) kunstiajaloolane, Ilmar Tõnissoni abikaasa

Amanda Tõnisson  (1906 -1998) kunstiajaloolane,  Ilmar Tõnissoni abikaasa
Sünd. 18.10.1906 Rasina v.
Surn. 24.03.1998 Iru hooldekodu
Amanda Peri sündis Tartumaal Rasina vallas.  1925 a.a lõpetas ta Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste  gümnaasiumi ja astus samal aastal Tartu ülikooli. Tahtis algul õppida  inglise keelt ja kirjandust. Mõne aja pärast asus õppima kunstiajalugu, tema erihuviks kujunes  baltisaksa kunst. Abiellus 1932.a. Jaan Tõnissoni poja Ilmar Tõnissoniga.  Ülikooli tagasi pöördunud, pälvis ta 1937.a. koos Ella Vendega Õpetetud Seltsi stipendiumi Oskar Hoffmanni ja  Gregor von Bochmanni eluloo ja loomingu uurimiseks  Düsseldorfi kunstiakadeemia  arhiivis.  Koos abikaasa Ilmariga Londonis elades külastas ta sealseid kunstimuuseume.  Kodumaale naasnuna  lugesid  nad mõlemad raskest olukorrast kodumaal kus üks ärev muresõnum järgnes teisele .  10. oktoobri õhtul 1939. aastal lisandus Eesti rahvale lisaks teistele ränkadele sõnumitele veel see,  nimelt  teatati Tartu kriminaalpolitseile, et  Tartus Tööstuse tn 7 on Amanda Tõnisson oma korteris surmanud oma mehe Ilmar Tõnissoni, poliitiku Jaan Tõnissoni poja. Naine tulistas mehe pihta viis lasku, milledest tabasid kolm, neist üks surmavalt. Sõjaväe kõrgemas kohtus Tallinnas tuli neljapäeval arutusele Amanda Tõnissoni (sündinud Peri) süüdistus oma mehe Ilmar Tõnissoni tapmises. Aegsasti olid kohal ka kohtu poolt väljakutsutud tunnistajad Ilmar Tõnissoni isa prof. Jaan Tõnisson ja ema pr. Hildegard Tõnisson, siis Rosalie Paabut, Minna Visnapuu ning kriminaalassistent Roosalu. Kohus ilmus järgmises koosseisus: esimees major J Anvelt ja liikmed mereväe van.-ltn. M. Piigert ja kapt. J. Teras. Prokuröri kohal oli major H. Treufeldt.  Asjaarutamine toimus kinniste uste taga ning vältas umbes 6 tundi. Kohtuotsus kuulutati õhtupoolikul välja, selle järgi Amanda Tõnisson mõistetakse tähtajata sunnitööle ühes õiguste kaotamisega. Otsus lõppvormis valmis 20. jaanuariks ning alates sellest päevast oli võimalik 3 päeva jooksul esitada kassatsioonkaebust Riigikohtule. Kohtuotsuse võttis kaebealune vastu näiliselt täiesti rahulikult. Vaidles ainult selle vastu, mispärast kohus pole pannud temale ka mehe matusekulusid. Selle peale teatas kohtu esimees, et selle tasumist kohtuotsus ei takista, kui kaebealune ainult ise seda soovib. Tapmine sündis revolvrist, mille Amanda Tõnisson oli võtnud oma mehe isa prof. Jaan Tõnissoni järelt salaja. Üldse laskis Amanda Tõnisson oma mehe Ilmar Tõnissoni pihta 5 lasku, milledest tabasid kolm. Surm oli arstide arvates järgnenud peagu silmapilkselt. Ama laskmimise põhjuseid kohtus ei selgitanud. Siiski, Ilmari kui olulise ja tuntud isiku tollase  noorema põlvkonna intelligentsi hulgas,  tuttavad teadsid mõndagi. Ilmaril ja Amal oli ees lahutus. Selle  tingis just Ama ambitsioonikas  ja väga armukade isik.  Ilmar,  universaalselt andekas, kõrgelennuline, idealistlik,  saavutas kõik kergelt, nagu mängeldes. Ama oma raudse tahtega, suurte lootuste ja suure auahnusega ei saavutanud eriti midagi.  Ta lootis  Ilmari sära najal midagi saavutada, aga peatselt  algav  lahutus riisus temalt sellegi lootuse. Kadedas vihas  hankis naine  endale relva ja tappis mehe- kui  Ilmar pole tema päralt, ärgu olgu teda siis ei perekonnal ega Eesti rahvalgi!. Peagi  okupeeriti Eesti  Nõukogude Venemaa poolt. Ama Tõnisson oskas oma mõrvalugu punavõimule serveerida nagu oleks ta poliitilistel põhjustel, st kui nõukogudevaenuliku inimese,  oma mehe kõrvaldanud. Nõukogude võim vähendaski karistuse viiele aastale ning ta vabastati vanglast juba  1944. aastal. Peale vabanemist töötas Ama meditsiiniõena. 1945.a. sai ta  teaduri töökoha Tallinna Riiklikku Kunstimuuseumi. 1948.a. sai ta sinna koha direktori asetäitjana, hiljem juba direktorina ja teadusdirektorina. 1950.a. vabastati ta töölt süüdistatuna kodanlikus natsionalismis.  Kunstimuuseumist lahkumise järel töötas  Ama Tõnisson aastakümneid Tallinna erinevates raamatukogudes.  Vanaduses sattus ta Iru hooldekodusse kus ta ka suri.
Andmed: https://www.ohtuleht.ee/598739/kuidas-tonissonide-kodus-kargatas-kuus-lasku; Uus Eesti, nr. 17, 19 jaanuar 1940 ;  I.Tõnisson „Emajõe ääres“, Tartu, 1997; E.Vendelt ja E.Marranilt isikl. saadud teave M.Kask;

 Loe lisaks....