August Rei (1886 – 1963) riigitegelane, jurist, O.Tiefi val. välisminister, VR III/ I, riigipea eksiilis

August Rei 22.03.1886 - 29.03.1963 Eesti poliitik ja diplomaat

August Rei haud

August Rei (1886 – 1963) riigitegelane, jurist, O.Tiefi val. välisminister, VR III/ I, riigipea eksiilis
Sünd. 22.03.1886 Kabala v.
Surn. 29.03.1963 Stockholm
August Rei sündis Pilistvere khk-s. Kurla külakoolmeistri perekonnas. Esmase hariduse omandas ta isa käe all. Alates 1894. aastast käis ta aga Pilistvere kihelkonnakoolis ning 1896-1903 õppis ta Tartu gümnaasiumis. Gümnaasiumis sai temast noorteringi „Külvaja“ aktiivne liige, ta huvitus ka sotsialistlikest ideedest. Ta oli sunnitud „Taara“ seltsis korraldatud  kinnise õhtu pärast gümnaasiumist seda lõpetamata lahkuma. August jätkas  oma haridusteed Novgorodis, kus ta 1904. aastal sai küpsustunnistuse. Sama aasta sügisel asus ta Peterburi ülikooli õigusteadust õppima. Kuid juba järgmisel kevadel puhkes revolutsioon ja ülikool suleti. August Rei pöördus tagasi Eestisse, kus sukeldus peagi revolutsioonisündmustesse. 1905. aasta revolutsiooni ajal tegutses ta esialgu Tartus, hiljem kolis aga Tallinnasse. Temast sai üks eesti sotsiaaldemokraatide juhte ning hea sulemehena oli tema kirjutatud ka enamik revolutsiooni ajal levitatud lendlehti. Tsaarivalitsusele August Rei tegevus loomulikult ei meeldinud ja 1906. aasta alguses vangistati ta viieks kuuks. Aastatel 1907–1911 viis August lõpule oma juurastuudiumi Peterburis, tegutsedes samas aktiivselt ka Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsis ning osaledes ka Eesti poliitilist mõtet oluliselt mõjutanud kogumiku “Ääsi tules” koostamisel. Pärast ülikooliõpinguid astus ta vabatahtlikuna sõjaväkke ning tegi läbi reservlipniku kursused. Seejärel pidas ta lühikest aega advokaadiametit Viljandis, kuni ta Esimese maailmasõja alguses mobiliseeriti. August Rei teenistuskohaks sai Petrogradi kindluse suurtükivägi, kus ta sai patareiülema ameti. 1917. aastal osales August Rei aktiivselt Eesti rahvusväeosade moodustamises ja temast sai Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees. Kui enamlased võimu haarasid, otsustas  August Rei vältida ühes kohas pikemalt viibimist ning elas vaheldumisi Petrogradis, Tallinnas ja vanemate talus. Sarnast eluviisi jätkas ta ka Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal. Kui Saksa okupatsioon kokku varises, kutsus Konstantin Päts August  Rei oma valitsusse töö- ja hoolekandeministriks. Peagi algas aga tema töö Eesti välissaadikuna:1918. aasta lõpul läkitati ta Soome, et hankida sealsete sotsialistide toetust Vabadussõjas olevale Eestile. Tema missioon oli edukas, kuid mõni aeg hiljem pidi ta ministrikohalt Soome kodusõda puudutava artikli avaldamise tõttu tagasi astuma, sest artiklit loeti tendentslikuks.
1919. aasta aprillis toimunud Asutava Kogu valimistel saavutasid vasakpoolsed erakonnad enamuse ja nõnda tõusis August Rei Asutava Kogu esimeheks. Sellele kohale jäi ta kuni Asutava Kogu tegevuse lõpuni 1921.aasta alguses. Eesti Vabariigi demokraatlikul perioodil sai August Reist Eesti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei mõõdukama suuna peamine ideoloog ja juht.Ta kuulus ka kõikidesse riigikogu koosseisudesse.1928. aastal õnnestus August Reil saada Eesti esimeseks ja ka ainukeseks sotsialistist riigivanemaks. Sel ametikohal püsis ta veidi rohkem kui pool aastat. Tema ametiajal toimus ka Rootsi kuninga Gustav V külaskäik Eestisse. Pärast riigivanema ametist lahkumist oli August Rei aastatel 1930–1934 Tallinna volikogu esimees ning 1932-1933 välisminister Konstantin Pätsi valitsuses. 1934. aasta alguses oli August Rei üles seadnud oma kandidatuuri riigivanema (presidendi) valimistel, mis jäid aga Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri korraldatud riigipöörde tõttu ära. Erinevalt mõnedest Eesti poliitikutest ja enamikust sotsialistidest otsustas August Rei aga pööret toetada, sest uskus, et nõnda hoiti ära vabadussõjalaste võimuhaaramine. K.Pätsi valitsuse ajal töötas August Rei mitmetel kõrgetel ametikohtadel:1936. aastal sai ta välisministri abiks ning 1937. aastal Eesti saadikuks Moskvas. Siin võttis ta osa Eesti ja Nõuk. vene baasidelepingu ja ulatusliku kaubanduslepingu sõlmimisest. Välispoliitika  alal pooldas ta Eesti lähenemist Skandinaavia riikidele.  Lisaks poliitilisele tegevusele jätkus August Reil enne 1937. aastat aega tegeleda ka seltsieluga: ta oli Eesti-Prantsuse sõprusühingu esimees ning tegutses mitmetes ühingutes: Töölisteatris, Töölismuusika ja Töölisspordi Ühingus.1932. aastal sai temast ka Tartu ülikooli audoktor. Uuesti oli ta tähelepanu keskpunktis 1940. aasta juunis, kui Konstantin Päts proovis halvima vältimiseks August Reid “rahvavalitsuse” etteotsa panna, kuid Andrei Ždanovile polnud tema kandidatuur vastuvõetav. Seetõttu jäi August Rei edasi Eesti saadikuks Moskvas. Kui Eesti annekteeriti, kutsuti ka välisdiplomaadid Eestisse tagasi. August  Rei taipas, et peagi algavad massilised vahistamised ning tal õnnestus Eestist lahkuda. Koos oma ooperisolistist abikaasa Therese Reiga astus ta Moskvas 1940.a. Riias vahemaandumise teinud Stockholmi lennuki peale. Stockholmis viibides jätkas August Rei koos teiste eesti ja läti-leedu pagulastega oma riikide iseseisvuse eest võitlemist. Ta protesteeris häälekalt nõukogude omavoli vastu Eestis ning kui 1944. aastal moodustati Otto Tiefi valitsus, kuulus selle koosseisu välisministrina ka August Rei. Jüri Uluotsa surma järel 1945. aastal sai Reist aga valitsuse vanima liikmena järgmine peaminister presidendi kohustes. 1953. aastal loodi Norra pealinnas Oslos just August Rei initsiatiivil reaalselt toimiv Eesti eksiilvalitsus, mis kandis õiguslikku kontinuiteeti kuni Eesti Vabariigi taastamiseni. Peaministriks presidendi kohustes jäi ta kuni oma surmani. August Rei jäi tegusaks ka kõrges eas, tegutsedes juhtivalt mitmesugustes pagulasorganisatsioonides, sh Eesti Rahvusfondis ja Eesti Rahvusnõukogus. August Rei oli ka Kotkaristi teenetemärgi I kl kavaler. Valiti esindama Balti riike Euroopas toimunud rahvusvahelistel konverentsidel. Avaldanud ajalehtedes palju poliitilisi kirjutisi (ka A. Reiali varjunime all), alustas memuaaride kirjapanekut, kuid paraku jäid need poolikuks, kuna  1963. aasta  märtsil suri ta pärast eksiilvalitsuse istungit Stockholmi metrooga koju sõites infarkti. Tema urn  maeti Stockholmi  Bromma kalmistule. August Reil ja Teresel oli lapsendatud tütar Hilja Rei, kes elab Rootsis.  
2006. aastal maeti August Rei ja tema abikaasa Therese urnid ümber Tallinna Metsakalmistule.
Andmed: „Eesti biograafiline leksikon“, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn/Tartu, 1940; Autorite kogu „Eesti Vabaduse  Risti kavalerid,  Tallinn, 2016; Korp! Rotalia „Otto Tief ja 1944.a. vahevalitsus“, Tartu, 2006; Tallinn, 2014; „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004; „Mälestusi tormiselt teelt”, EP, Tallinn, 2010; J.Ant “August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat”, Tallinn, 2012;

Loe lisaks...