Kalju Leppik (Lepik) (1920 – 1999) luuletaja

Kalju Lepik (Leppik) (1920 - 1999) luuletaja

Sünd. 07.10.1920 Koeru
Surn. 30.05.1999 Tallinn

Kalju Lepik sündis Järvamaal, isa oli seal kontoriametnik. Alghariduse sai Lepik kodukoha lähedal Aruküla algkoolis. Peale seda läks ta õppima Tartu Kaubanduskooli (1935-1939) ja Tartu Kommertsgümnaasiumi (1939-1941). 1940 oli K L koos Enn Keraga kirjandusrühmituse TUULISUI asutaja. Lõpetanud Tartu Kommertsgümnaasiumi läks ta 1942 aastal edasi õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Sõja ajal mobiliseeriti ta 1943. aastal Saksa sõjaväkke. KL põgenes Rootsi 1944. aastal. Ta esimese luulekogu ON TUULINE ÖÖ käsikiri hävis reisi ajal, osa sellest taastas ta hiljem mälu järgi. Rootsis töötas K L alguses Mörby haigla köögis, siis Stockholmi raadiovabrikus, ta oli ajakirja KODUKOLLE toimetuse sekretär, tööline trükikojas, ametnik Kuninglikus Statistika Keskbüroos. 1966 kuni pensionile minekuni 1985 Balti Arhiivi juhataja. Alates 1982. aastast on KL Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees. Rootsis õppis veel lühemat aega Stockholmi Ülikooli humanitaarteaduskonnas. KL varaseid värsse avaldati 1940 koolinoorte ajakirjas TULEVIKU RAJAD. Debüütkogu NÄGU KODUAKNAS ilmus 1946. K L alustas arbujate kõrgvaimsuse ja range vormikultuuri ning sütistelikult seisukohta võtva luule vahel sünteesi otsides ja kujunes kiiresti jõuliseks, iseseisvaks lüürikuks. Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet MINUL ON KARVASED SÄÄRED (1948), TOPSISÕBRA MATUS. Edasi astus KL luuleintensiivsete sisuliste ja vormiliste otsingute järku. Vahetu ajakajalisus taandus ja eriti kogus KERJUSED TREPPIDEL tõusis valdavaks inimkonna ajaloolise kogemuse filosoofiline mõtestamine nüüdisinimese vaatepunktilt. Hilisemas arengus KL luule lihtsustub ja muutub läbipaistvamaks. Varakult uuema rahvalaulu stiilisugemeid kasutanud, rakendab K L meelsasti ja isikupärases tiheduses ka regilaulu stiilivõtteid. MUINASJUTT TIIGRIMAAST nimitsüklis pöördus KL taas ajaluulesse, mis moodustabki kandvaima osa ta loomingu kõrgperioodi kogudes. Humanistlikke põhiväärtusi järgides on  KL ajalaul jätkuvalt valvel vaimselt erksa ja vaba isiksuse kaitsel. Irooniliselt, tihti raevukalt ründab ta muganemist indiviidi väärastavasse elusüsteemi, olgu tegemist emigrantide sisseelamisega läänelikku tarbimisühiskonda või nuripidisustega okupeeritud kodumaal, millesse KL suhtumine oli alati karmilt hukkamõistev. Luuletaja kriitilise hinnangu on pälvinud ka tehnilise progressi poolt põhjustatud globaalsed ohud ja inimese lühinägelik hoolimatus looduse vastu. Ajalooline skepsis ja rõhuv kodumaatusetunne on toonud KL luulesse kibestumist, eriti viimastes kogudes, kus leidub ohtrasti juhuluulet. KL juhulaulude silmapaistvama osa moodustavad väärtustavad tagasivaated eesti kirjanike ja kultuuritegelaste loomingule, kirjutatud valdavalt nende juubelite ja surma puhul. Lepik on kolmeteistkümne luulekogu autor, tema luulet on tõlgitud kaheteistkümnesse keelde. Ta on koostanud ja toimetanud Gustav Suitsu KOGUTUD LUULETUSED (Eesti Kultuuri Koondis,Uppsala, 1963), samuti ülemaailmsetele Eesti Päevadele ESTO 80 pühendatud koguteose (Stockholm, 1981). Ta on saanud oma loomingu eest rea väliseesti auhindu ja Juhan Liivi luuleauhinna 1990.a. Alates 7. 10. 2003.a. korraldatakse Koerus KL nimelisi luulevõistlusi.
1949. aastal abiellus KL Valgast pärit Asta Priuhkaga. Neil oli kaks last, kellest esimene - Ott (1952) sai 1958. a õnnetult surma, teine - Aino (1961) töötab juristina.

Andmed: http://www.scribd.com/doc/2554886/elulood-kalju-lepik; http://www.sirp.ee/archive/2003/25.04.03/Kirjand/kirjand1-3.html

Loe lisaks...