Aino Talvi ( 1909-1992) (sünd. Pindam, 1928-38 Oja) näitleja.

Aino Talvi ( 1909-1992) (sünd. Pindam, 1928-38 Oja) näitleja.

Sünd. 06.02.1909 Tartu

Surn.  12.03. 1992 Tallinn

Enne Draamastuudiosse tulekut töötas AT alates 1929.a. paar aastat VANEMUISES koorilauljana.  VANEMUISES anti talle ka rollikesi. Alates 1935-44  kutsuti nn  DRAAMASTUUDIOSSE, 1944-1949  ESTONIASSE, ja  1949-84 töötas DAAMATEATRIS. Draamastuudios  peeti AT esialgu naiivitariks ja  anti talle lihtsaid rolle, aga peagi selgusid tema hoopiski suuremad võimed. AT näitlejanatuuri põhiosaks on ratsionaalne/analüütiline tõlgenduslähe ja sisemine intensiivsus. Tema rollid mõjuvad  alati terviklike ja lõpetatuina. Nad täiustuvad pidevalt etenduste käigus. AT oli tööinimene, kes kandis hoolt oma hääle-ja kehatehnika eest. Suurt tähelepanu pööras ta kuju loomise psühholoogilisele analüüsile. Tal oli lausa võimas anne luua endale kujutlus erinevate inimeste mõttemaailmast, teha see omaks ja edastada see terviklikult ja loogiliselt vaatajale.
AT lemmikkirjanik  oli Tammsaare. AT oli oma varasemas mänguperioodil harva maanaisi kehastanud, nüüd mängib ta läbi kogu perioodi Marit.   Ja ega ta rõhutagi olustikku ja maahõngulisust Maris  vaid asetab rõhu psühholoogilisele koestikule. AT mängib  Mari sisemiselt tugevana ja võrdsena Andrese kõrvale. Aga AT  Mari säilitab hingesoojuse, helluse ja ka inimestest arusaamise ka siis kui  Andres muutub kinniseks ja kurjaks.  Mari kannatas, ta mõtles  südamega, samal ajal kui Andrest juhtis tahe. Kõik selle suutis AT ka vaatajani tuua. Aga  sama iseloomulik ja jõukohane on  AT ka  kangelannade-ülikute mängimine, Kleopatra ja Juudit. Ta läheb neis osades inimpsüühika keerukaisse sügavikesse.  AT mängitud  Juudit on juba oma  karakterilt vastuoluline. Ta mõistis rahva  ahastust, ometi jäi ta kalgiks janus lapsele vett kerjava ema vastu. Aga tema patriotism ja mure  oma maa pärast olid ehtsad. Ta mõtles tõesti et ta võidab Olovernese ja ühendab oma  auahned kavatsused Petuulia päästmisega. AT ütleb isegi et Juuditi käitumine, tema olemus ei saanud kohe selgeks, see nõudis põhjalikku  süüvimist. 1955.a.  I.Tammuri lavastatud ANTONIUS JA KLEOPATRAT lavastust tõsteti esile  Eestis, aga ka NSVL juhtivate teatrikriitikute poolt mis oli tolajal väga oluline.  Lavastuse  suurimaks õnnestumiseks kujunes A T  Kleopatra osa. A T mängus põimusid  arvestav, arukas ja kaval valitsejanna ja kirglik armastav naine. Talvi tõlgenduses toimus Kleopatra tunde kvalitatiivne kasv, millega kaasnes kogu kuju teisenemine. Antoniust mängis Kaarel  Karm. Rahvusvahelisel Shakespeare´i konverentsil 1961 Stratfordis nimetati A.Talvi  Kleopatrat nõukogude teatri väljapaistvaimate Shakespeare´i rollide hulgas. Edasi tuleb  B.Brechti  EMA  COURAGE lavastus 1962.a.  Ka siin loob A.Talvi nimiosalisena omapärase ja meeldejääva rolli, nagu ka Komissarina OPTIMISTLIKUS TRAGÖÖDIAS. (lavastati 1957.a.)  Aga AT mängis ka väiksemaid rolle meeldejäävalt. Näiteks  kunstniku eetilisele kreedole truuksjäämist suutis AT rõhutada oma diskreetselt mängitud Salme Pedaku rollis TABAMATA IMES. See näidend jäigi V.Panso viimaseks lavastuseks  Draamateatris.(1965).Ants Lauter, AT kolleeg aga ka lavastaja kirjutab et Aino Talvi näitlejatee kulgeb aina tõusvas joones. Nõukogude teatris kujunes tema esimeseks silmapaistvaks rolliks Ibseni  NORA. Nora  naiselikkus ja drmatism- AT oskas seda kujutada ja esile tuua. AT  oli lai diapasoon - ta suutis väga erinevaid rolle kehastada. A.Lauter rõhutab AT omapärana, et ka kõige sügavamas traagikas suutis ta jätta ruumi optimismile.(A.Lauter KÄIDUD TEEDELT)

Esimese  eesti näitlejatarina nimetati A.Talvi 1966.a. NSVL (Nõukogude Liidu) rahvakunstnikuks. See oli tolle aja kõrgeim tunnustus. (N. EESTI TEATER 1940-65, lk 366.)

AT valdas erinevaid žanre, oli tugev sõnakunstnik esinedes raadiokuuldemängudes ja mängis ka filmis ELU TSITADELLIS.

            Andmed:EE 14kd, Tallinn, 200; L.Kalmet POOL SAJANDIT TEATRITEED, Tallinn, 1982; A.Lauter KÄIDUD TEEDELT, Tallinn, 1979; K.Kask EESTI NÕUKOGUDE TEATER 1940-1965, Tallinn, 1987