Manivald Kesamaa (a-ni 1936 Gottlieb-Manivalde Geitsmann) luuletaja ja publitsist

Manivald Kesamaa (a-ni 1936 Gottlieb-Manivalde Geitsmann) luuletaja ja publitsist
Sünd. 07.10.1921 Narva
Surn. 08.11.1985 Tallinn
Manivald Kesamaa sündis Narvas raudteelase perekonnas, õppis Tallinn-Nõmmel Hiiu Algkoolis, Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis 1936–1939 ja Tallinna Poeglaste Kommertskoolis.  Ta võttis osa II Ilmasõjast  Punaarmees, Eesti korpuse kosseisus luurajana ja tankihävitajana.  Peale sõda töötas Tallinnas mitmete tollaste ajalehtede ja ajakirjade  nagu Säde, Stalinlik Noorus,  Pioneer toimetustes. A-st 1954 oli ta kutseline kirjanik.  Ta oli a-st 1947 NLKP liige.  EKL liige oli ta alates a-st 1950.  Oma esimesed luuletused avaldas Manivald Kesamaa  1940.a. ajalehes  Noorte Hääl.  Manivald  Kesamaalt on ilmunud luulekogud  „Kuuma südamega“,  „Pärast tuisku“, „Kodud jäävad kodudeks“,  „Emad ja pojad“ jm,  1970.a. ilmus tal valikkkogu „Tuli tuisus“.  Tema  esimestes  luuleraamatutes on olulisel kohal sõdurilaulud milledes näidatakse nn Isamaasõda. Ta kirjutas ka rahu eest võitlemisest,  kirjutas kommunistidest ja partei juhtivast osast meie  elus.  Tema tugevamate teoste hulka kuulub 22 sonetist koosnev lüüriline poeem „Ema“.  Lastele on Manivald  Kesamaa  kirjutanud kõrgest kodanikutundest kantud, enamasti täiskasvanute tööd ja laste  elu kujutavaid või siis  teabelise sisuga traditsiooniliste  rütmi-ja  riimiskeemidega  värsivihikuid ja  värsslugusid:  „Heino õpib vedurijuhiks“,  „Kes tõuseb varem“,  „Hirmul on suured silmad“,  „Mida tegi tikuke, väike, õige pikuke“ jpm.  Manivald  Kesamaa luulet on palju tõlgitud, paljud tema sõnad on B.Kõrveri poolt viisistatud. Manivald Kesamaa on  avaldanud ka  rea olukirjeldusi, matka-ja reisimärkmeid. Kirjanik Toomas Liiv on analüüsinud Manivald Kesamaa  vahekorda sõja ja sõduriluulega. Toomas Liiv leidis, et II Ilmasõjas oli ka võitnud eestlasi, neid,  kes kuulusid Punaarmees Eesti Korpuse ridadesse. „Paotame jällegi kolikambri ust ja küsime: “Kus te olete, korpusepoisid?” Ja, ennäe, tulebki meie juurde eesti sõduriluule koloriitsemaid esindajaid Manivald Kesamaa (1921 – 1985). Just tema kirjutas aastal 1958 luuletuse “Noorele sõdurile”, milles ta end kujutluses mõtles tollase sõjaväkkevõetu kõrvale, kes parasjagu oli kusagil Venemaa pakases (“öisel, külmal, tuisuvalgel teel”) õppusel: “Oma mõtetega tulen sinna, / käin su taga, / astun sinu eel.” Põhjendus on lihtne: vanem sõjamees, Kesamaa, Teise maailmasõja veteran tahab, et noorel sõjamehel ei tuleks mitte kunagi reaalselt sõdida. Selle tagamiseks pakub Kesamaa – nagu luuletajale kohane – oma kogemusi, omaenda kunagist sõda: “Seks su kõrval astun, / noormees-sõdur, / saadab sind mu käidud sõjatee.” Ja siis tuleb sisse ka n-ö perekondlik teema, sõdimine kui macho-mäng, relv kui mehelikkuse tunnus, sõjavägi kui isaduse kehastaja, armee kui isa: “Tahaks, et su hing ei oleks põdur, / et on valjuks isaks / sinule armee. /- – -/ Olgu tee kui halb / ja hang kui sügav – / meie / vaim / peab leegitsema teis!” Muidugi on selle “meie vaimu” sõdurlik edasi-leegitsemine näiteks tänase Eesti Vabariigi Iraagi-sõdalastes natukene nagu küsitav, kuuldavasti inspireerivat neid hoopis raha, money jne. Ja ega Iraagis olegi sedasamust “külma, tuisuvalget teed”.  Ja kirjanik jätkab:  „Aga liitlus on liitlus: nii nagu Teises maailmasõjas võitles Eesti Laskurkorpus koos USA ja Suurbritannia sõjameestega saksa fašistide vastu, nii ka praegu võitlevad eesti sõdurid koos USA ja Suurbritanniaga juba Iraagis ühise vaenlase vastu. Kesamaa sõnad on tänagi nii asja- kui ka päevakohased...... Kesamaa kõige olulisemaks sõnumiks on siiski luuletus “Eesti Korpuse meestele”, milles on saatuslikult unistavad sõnad: “Tule, astu mu juurde, mu noorus. / Me korpus, mu 7. diviis. / …Rong, rappudes kihuta itta, / oma polkude juurde meid vii.” Me võime ju tänases Eestis küsida – mis korpus, mis 7. diviis? Miks itta? Milliste “oma polkude” juurde? Paraku on eesti sõdurite tee tavaliselt ikka ida poole viinud, viimase suure sõja ajalgi jäid just sinna nii Volhovi sood kui ka Velikije Luki. Ent siis kirjutab Kesamaa: “Vagun tulvil on hakkajaid poisse. / Mahorka ja tukkide ving. / Kes ette võis arvata saatust, / mida toob meile aegadering? // Kes ette võis lugeda haudu, / poistest maha mis väljadel jäid? / Kes aimas, kuis läevad nad tulle / ja võitlevad püstipäi?”. Edasi arutleb kirjanik T.Liiv kuis Manivald Kesamaa laulab ustavaist,  vapraist ja asjalikest korpuse poistest kelledega ta kõhklematult koos tulle läheks ja leiab et : ” Siin see ongi, see igavene probleem: kellega ma läheksin tulle, kellega luurele? Sirbi lugeja ilmselt teab ka ainsat asjalikku vastust – ainult mitte ärimehega. Sest ärimees võtab ka surnud sõduri jalast saapad, et need maha müüa. Sõda (ja Eesti senised sõjadki) on vist ainukene asi siin maailmas, kus kõik ei ole olnud “müügiks”. See on tõepoolest imelik“
Andmed: EKBL, Tallinn, 1975; www.sirp.ee › Artiklid › Kirjandus

 Loe lisaks....