Voldemar Panso(1920-1977)

Voldemar Panso (1920 - 1977) lavastaja, näitleja, teatri- pedagoog ja -teadlane.

Sünd.30.11.1920 Tomsk
Surn.27.12.1977 Tallinn
VP lapsepõlvemaa oli ikka Nõmme, Hiiu, Kivimäe. Nõmme turg, Mustamäe. Nõmme turul näitas isa talle Ruts Baumanit, kes seal võid müüs. VP oli ka üks esimesi, kes N. von Glehni erilise  isiku ja tegevuse vastu huvi tundis. (G.Helbemäe oli enne). Õppis  Nõmme Linna Ühishumanitaargümnaasiumis 1933-38. Samal aastal astus Tallinna Riiklikku Lavakunstikooli mille lõpetas1941.a. Töötas neil aegadel Pääsküla turbarabas, JÄRVE betoonitehases, kummivabrikus  ATEX jm. Samal ajal hakkas ka Osnap´i varjunime all tegema kaastööd ajal-dele. Õppis Moskvas Teatriinstituudi (GITIS) näitejuhtimist 1950-1955. 1958-1965 oli ta GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat). Aastatel 1941-1950 ja 1955 -58, pärast Moskva režiiõppe lõpetamist, oli ta DRAAMATEATRI näitleja. 1956-76 oli tema põhiline loominguaeg. Sel ajal töötas ta lavastaja, teatrijuhi ja pedagoogina. 1957. a. kui taas loodi lavakunstikateeder oli ta selle juht ja kursuste juhendaja kuni surmani. Samal ajal, 1965.a. rajasVP NOORSOOTEATRI, mille peanäitejuhiks oli ta 1970.aastani. Aastatel 1970-1976 oli VP DRAAMATEATRI peanäitejuht. VP lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks J.Smuuli LEA ning FLoewe'i MINU VEETLEV LEEDI, O.Lutsu KEVADE, M.Gorki EMA ja A. Kivi TÄNA MÄNGIME SEITSET VENDA. Leningradi kunsiteaduste doktor olles VP lavastusi külastanud, mainis et just VP aitab vaatajatel avastada milline peab olema uus, tänapäevane teater ja missugust rõõmu võib peab? inimestele kinkima teatrikunst. Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist. Teatriloolase L.Tormise arvates võiks eraldi rõhutada VP Tammsaare lavastusi, kelle tõlgandamisse, eriti silmas pidades TÕDE JA ÕIGUST, ta uusi jooni tõi. Seda dramatiseeringuis- INIMENE JA JUMAL ning INIMENE JA INIMENE. Need olid ja on senini ületamatud tipud!. (MK. isiklikud muljed). VP on ka kirjateoseid loonud- dramaturgiast nt. PÕRGUPÕHJA UUS VANAPAGAN (dramatiseering; Tallinn 1946); reisikirjadest nt. LAEVAGA LENINGRADIST ODESSASSE (Tallinn 1957), NALJAKAS INIMENE 1, Kassarimaa (Tallinn 1965/2007); teatrist: TÖÖ JA TALENT NÄITLEJA LOOMINGUS (Tallinn 1965/95); iseendast PORTREED MINUS JA MINU ÜMBER (Tallinn 1975/2007) ning avaldatud on ka tema päevikud: PÄEVARAAMATUD 1931-1946/1946-1956, I-II ( 2007). Aga loomulikult on ka teised VP-st kirjutanud. A.Kivirähk  näiteks on  kirjutanud näidendi kahes vaatuses VOLDEMAR. Aastast 1978 antakse VP sünniaastapäeval välja temanimeline preemia, mis on mõeldud noorte andekate EMA Kõrgema Lavakunstikooli lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks. V P tulek mõjus Eesti 1950. aastate räsitud, mitmeid truppe liitnud-lahutanud teatripilti kui sõõm vett sotsialistliku realismi kõrbes. Kuigi tema õpetus pärines otse Eestit laastava võõrriigi südamest, Moskvast, tõi see kaasa vabanemise vulgaarsotsioloogiast ja mustvalgest maailmapildist. Kindlasti oli Moskva-minevik VP-le ka omalaadseks indulgentsiks, mis andis kindlama tagatise reformide läbiviimiseks. Kui püüda VP pärandit siinkohal kiirelt kokku võtta, võib öelda, et tänu temale pääsesid eesti lavale kaks seni veel tundmatut nähtust: esiteks, inimene oma psühholoogilises rikkuses ja paradoksaalsuses (paradoksi ja suurte kujundite kasutamine iseloomustab ka VP lennukalt pateetilist kirjanikusulge) ning teiseks, režii ambivalentne kujundikasutus. VP oli abielus teatrikunstnik M-L.Külaga, nende koostööst võib rääkida nüüd kui ajastust.VP oli üldistaja-filosoof. Õnnest rääkides rõhutas, et raske on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus. Me ei ta ea ,mis ta on, aga õnne allikas on võime luua.  VP õpilased meenutavad ta tavapärast ütlemist, et kui hakkama ei saa, pange hõlmad vöö vahele ja kõndige lauldes Toompealt (ehk Vargamäelt) alla. Sageli tundus ta liiga targa, jõulise ja vitaalsena, aga ta õpetas inimesi absoluutselt teistmoodi nägema. Ta ei tunnistanud mingisugust haigust ja ütles, et näitlejat vabandab vaid surm. Ja ütles ikka, et kui ei aita piskustki, siis ei aita paljustki (NB! eriti tänapäeval!). VP õpilane M.Karusoo ütles, et ootamatu polnud mitte VP surm, vaid tema elu peale märtsiinfarkti. Ta unustas kõik, töötas ise ja pani üliõpilasedki tööle- haaras nad jäägitult kaasa. Metsakalmistul jalutades rääkis ta kalmulistest lõbusaid anekdoote. Ja meie, ta õpilased, ei lase temaste teha ei pühakut ega dogmat. Jäägu ta inimeseks kogu oma keerulisuses ja vastuolulisuses.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; K.Laane ERAARHIIV (tervitused, arvustused, järelhüüded); V.Panso NALJAKAS INIMENE 1,Tallinn 1965; PORTREED MINUS JA MINU ÜMBER,Tallinn 1975; PÄEVARAAMATUD 1931-1946/1946-1956, I-II , Tallinn, 2007; L.Tormis INIMENE JA JUMAL, Tallinn, 1962;

Voldemar Panso haud. Loe lähemalt...