Velda Otsus (1913 – 2006) näitleja ja baleriin.

Velda Otsus (1913 – 2006) näitleja ja baleriin.
Sünd. 24.08.1913 Tartu
Surn. 16.08.2006 Tallinn
Velda Otsuse isa oli rätsep, ema poepidaja. Velda lõpetas 1932 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi ning õppis juba kooliajal Tiina Kapperi tantsustuudios. Kuni 1950. aastani oli V.Otsus VANEMUISE baleriin ja mängis ka mõnd draamaosa. Koos Udo Väljaotsaga kujunesid nad VANEMUISE esipaariks, esinedes esimest korda koos 1936.a. operetis NAPOLI PÄRL. Mõlevad pälvisid kiitvaid sõnu arvustajailt. Neid kutsuti nii Tartus kui ka Talinnas mainekatele esinemistele, näiteks 1938.a. Mustpeade Klubisse pressiballile jm.  Tartus lavastati suurepärane Hispaania tantsude õhtu ja 1941.a. lavastati Tartu verinoore balletiga ESMERALDA, nimiosas muidugi V.Otsus. Vaatajad ning kriitikud kinnitasid, et V.Otsus Esmeraldana polnud ainult ehtne tantsija vaid oli ka suurepärane näitleja. Lavastajaks Tartus oli Veldale Tartu tantsukoolkonna esiema Ida Urbel. Velda tantsijakarjäär kestis kuni 1950. aastateni. Üleminek draamarollidele läks tasahilju, tantsimisega paralleelselt 1940. ja 1950. aastatel. VANEMUISE 1950-ndate sõnalavastuse tipposad Velda Otsuselt olid TABAMATA IME Lilli Ellert, MAURUSE KOOLI Miralda-Ramilda, NUKUKODU Nora ja RAUDSE KODU Iige. Aga ARMULEIVASÖÖJA Olga ja LJUBOV JAROVAJA nimiosa  kõrval olid siis laval ka V.Otsuse kuulsad poisterollid, eesotsas KEVADE Kuslapiga, ning aeg-ajalt juhtus sekka isegi šarmantseid operetidaame. Need olid eelkõige Epp Kaidu ja Karl Adra, samuti Gunnar Kilgase lavastused. L.Vellerandile, kes kõike seda ise oli näinud,  tundus, et näitlejanna tõi balletist kaasa oma õrnuse, peenus ja graatsia. Teda võis imetleda, mitte matkida. Tema loodud kujud laval olid ehtsad inimesed. V.Otsuse loodud Miralda kuju kohta lausus kirjandusteadlane L.Siimisker, et tänu V.Otsuse sügavale tõlgitsusele, peavad kirjanduskriitikud kontrollima omi liiga ühekülgseid seisukohti, mis senini langetatud Miralda kuju kohta. Enne oli Miraldat tõlgendatud tühise preilikesena, aga V.Otsus avas tema rikka ja sügava siseelu ja hiljem tõlgitsesid seda niimoodi kõik. Kohtumine uue lavastaja Voldemar Pansoga tõi kaasa tookord palju kiidetud Julia Giuli, oma annet müüva lauljanna osa Švartsi VARJUS (1959).
Tallinna DRAAMATEATRIS töötas Velda 1961. aastast. Siinsest justnagu uuest ja raskest algusest jäid vaatajate mällu eelkõige jäägitult haarav KAHEKESI KIIGEL Gittel (koos Ants Eskolaga)- sügav ja ennast unustama panev mehe-naise dialoog ja ROPSI Jüri (koos Salme Reegi Ropsiga). Ka PEER GYNTI Anitrana ja EMA COURAGE’i Yvette’ina oli V.Otsuse tase vääramatu. V.Pansoga töötas ta hiljem ka Tallinnas, mängides teist korda TABAMATA IME Lillit, keda ta kujutas huvitavalt aga hoopis teisiti kui esimesel korral. Meeldejäävad rollid olid ka Ida INIMENE JA INIMENEses,  kuninganna Margaret RICHARD III jm. V.Otsuse puhul polnud määrav autori poolt antud rollimaht, ta mängis suureks ka väikesed rollid. 60-dad aastad oma kärarikaste kontseptsioonide  ja uue moodsa naisetüübiga, nn tüdrukuga tänavalt, ei sobinud V.Otsuse vaimsusele. Väga õnnelikud lava-aastad saabusid 1970ndatel, nii andekat näitlejat ja rikast isiksust ei murdnud tagasilöögid.  Selle näitleja täisõitsengut imetleti siis DRAAMATEATRI  MUSTAS KOMÖÖDIAS ja MEIE NOORUSE LINDUDES, KASSIMÄNGUS ja PÜHAS SUSANNAS, ROOSIAIAS ja HAROLDIS JA MAUDEis. Külalisnäitlejana säras ta Noorsooteatris, Šapiro KIRSIAIAS Šarlottana, oma vanas koduteatris VANEMUISES mängis Edith Piaffi ja Sarah Bernhardt’i (mõlema lavastaja Ülo Vilimaa). Sarah Bernhardt  Murelli MÄLUS 1988.a. jäi tema viimaseks teatriosaks. Selle näitemängu pealkiri läks justkui kokku ajastuga, sest Eestis käis parajasti Laulev Revolutsioon, loodi Rahvarinne ja jõuliselt kõneldi ka ajaloolisest mälust.  Temalt pärineb ka seisukoht, et vabadus pole mitte võimalus teha, mida ise tahan, vaid mitte teha seda, mis ei meeldi.Velda Otsuse anne ja sarm lubasid tal olla kord liigutav ja abitu, kord terav ja sarkastiline, malbe, mõtlik või kuraasikas, nii maine kui ka ebamaine, temas leidus huumorit ja poeesiat. Peenelt valdas ta piiridel balansseerimise kunsti. Seejuures oli ta kaasaegne artist, temas oli mingi tšaplinlik alge. Talle oli omane midagi trotsida, tema aus ja otsekohene loomus sundis teda vahel teatrist ära tulema, aga ta tuli tagasi ja läks jälle. Kõik kolleegid märkasid V.Otsuse oskust keskenduda olulisele. Temas asus see midagi, mis võimaldab nii laval kui ka elus vahet teha tühisel ja olulisel, annab sisemise vabaduse keelduda või pühenduda, ei lase distsipliinil lämmatada empaatiat. Merle Karusoo ütles, et Velda on kõige kõrgema kullaprooviga näitleja. Tema     tõetunnet elus ja kunstis peegeldab ta ütlus, et ta ei taha hästi mängida – ta tahab õigesti mängida.
V.Otsus elas Kadriorus, jalutas tihti, alati saadetud pruuni taksikoera poolt. Haiged jalad olid ainsad, mis ta vanust reetsid. Velda armastas natuke konjakit ja oli perenaisena hea küpsetaja.
Velda Otsuse esimene abikaasa oli VANEMUISE näitleja ja kontsertmeister Harry Teffel, kes avalikult tunnistas, et KGB teda provokaatoriks värbas ja pärast seda Siberisse Magadani ja Karaganda sunnitöölaagritesse saatis. Pärast vabanemist 1955 jäi Siberisse. Kooselust näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgasega sündis Velda Otsusel poeg Indrek. Velda Otsuse teatrirolle pole filmilindile just palju jäädvustatud, on tal tänaste põlvkondadega vahetu side – iga päev Vikerraadio UNEJUTU eel kõlab laul MINA EI TAHA VEEL MAGAMA JÄÄDA mille esitajaks on Velda Otsus.
Andmed: P-R.Purje VELDA OTSUS – NIMI EESTI KULTUURIS, 2013; K.Kask EESTI NÕUKOGUDE TEATER 1940-1965, Tallinn, 1987; L.Vellerand TUNDELISED TEATRI…., Tallinn, 1984; L.Tormis INIMENE JA JUMAL, Tallinn, 1962; A.Lauter KÄIDUD TEEDELT, Tallinn, 1979; G.Kilgas NII ON LÄINUD, Tallinn, 2007;

Loe lisaks...