Jaan Oks(1884-1918)

Jaan Oksa haud. Loe lähemalt...

Jaan Oks (1884 – 1918) kirjanik ja kriitik
Sünd. 28.02.1884 Pärsama v.
Surn. 25.02.1918 Tallinn
JO sündis Saaremaal koolmeistri pojana. Esimest koolitarkust sai Jaan oma isalt Allika koolimajas. Isa eeskujul astus terane nooruk edasi õppima Kaarma õpetajate seminari, kus õppis 1892-1902. Töötas 1903-04 Hiiumaal Pühalepa v-s asendusõpetajana ja täiendas end 1904-05 Haapsalus ped. kursustel ja omandas  min.-kooli õpetaja kutse. Oli Läänemaal õpetaja, kujunes seal ka seltsitegevuse algatajaks ja innustajaks. Ta õpetajatöös torkas silma  pedagoogika-alane liberalism ja ühiskonnakriitiline meelsus. Tekkisid vastuolud ametivõimude ja kirikutegelastega ja seetõttu JO lahkus 1907.a. Eestist. 1908 asus tööle köster-koolmeistrina Samaara  kub-u Bõkovka eesti asundusse. Konfliktide ja fabritseeritud süüdistuste põhjal  vallandati eksalteeritud käitumisega JO 1911.a. ametist. 1912.a. saadeti  kindla töö ja elukohata vaimselt murdunud JO Saaremaale tapikorras tagasi. Siin tegeles ta füüsilise tööga. 1914.a  mobiliseeriti ta tsaariarmeesse. Kehva tervise tõttu ei viibinud rindel, oli Petrogradis sõjaväehospidalis. 1915.a oli Tallinnas merekindluse ehitustöödel. JO põdes rasket luutuberkuloosi ja ta paigutati Tallinna Linnade Liidu haigemajja, hiljem aga priihospitali. Ravi oli lootusetult hilinenud.
JO kui kirjamees alustas publitsistina 1905. aastal vaese Saaremaa ja Läänemaa rahvaolude, kommete, aga ka sotsiaalse elukorra kirjeldustega. Kirjutab intensiivselt luulet, proosat, kriitikat ja publitsistikat, millest vaid vaid väike osa avaldati ajakirjanduses. Suurem osa loomingust jäi käsikirja ning on  enamasti hävinud. JO-l pole nö  peateos(ed)t, mingit erilist lugejamenu pole tal kunagi olnud. JO argielupildid käsitlevad oma aja valusaid sotsiaaleetilisi ja-poliitilisi probleeme, need on täis trotslikku mässuvaimu ja vabadusiha. JO proosat väärtustavad teravmeelsed mõtteseosed, sisumahukas süboolika ja lopsakalt isikupärane keelekasutus, kohati esineb tema loomes aga  kaootilist sõnadetulva mille mõte jääb hämaraks. Kogumikus ORJAPOJAD on koondatud JO seniavastatud jutud ja luule,  klassiku elusaatust, keelekasutust ja loomingut lahkavad seal väga põhjalikult H. Runnel, D.Palgi ja P.Reets. Tinglikult võiks kogumikus sisalduvad proosatekstid jagada kolmeks. Esiteks, kõige ehedamal kombel ilukirjanduslist lugemisrõõmu pakkuvad on need agraarsed olupildid talutöödest ja talu-elust, milles peale keelekauniduse ja mõttetiheduse leidub ka palju etnograafilist infot esivanemate eluolu kohta. Jutud PEREKONNA HOMMIKUTUND, VIIMANE KOOSOLEK, NAISEVÕTMINE, PÕLLUKIVID, MANIFESTI AJAL, HEINAMAAL, LEIVATEGEMISE KORD jmt moodustavad kogumiku n-ö traditsioonilisema novellikaanoni järgi tehtud luustiku. Selliste tekstide abil sooritame me ajarännu, kirjaniku meisterlikkuse läbi tunnetame me elu samuti kui sada aastat tagasi. Neid jutte võiks vabalt lülitada nii kirjanduse kui ka ajaloo kooliprogrammidesse. Teise osa JO kogumikust moodustavad juba tugevalt ekspressionistliku kallakuga esseistlikud miniatuurid, mille aines kohati on ikkagi veel kinni taluolustikus, kuid üha rohkem hakkab neis domineerima väljenduslaadi ülimus ja ainsa adekvaatse tõlgendamismeetodina võiks kasutada teatavaid religioosseid abstraktsionisme. Kolmas tinglik jaotis on tekstid IHU, SUGU ja NIMETU ELAJAS. Siin on meil sajandialguse kirjanduskunstiline taltsutamatu tardunud erootika, mis mõjub  vägagi modernistlikuna. Tõsi, füüsilist armastust ei kujuta JO kuigi ilusana, pigem süüdistab seda hullumeelsuse ja jumalaeituse põhjustamises. Nende erootiliste tekstilahmakate sisuline analüüs oleks aga pigem psühhiaatri kui kirjanduskriitiku tegevusala. See on JO enese elutee, taluaineliste mõtiskluste juurest pöörastesse modernistlikesse mõttetormidesse. V. Vahing kirjutas JO-st monodraama MEES, KES EI MAHU KIVILE (1976). 33 aastane kirjanik suri 25.veebruaril 1918. priihospitalis, jõudmata näha oma esimesi raamatuid, mis siurulaste, peamiselt F.Tuglase ja A.Adsoni eestvõttel samal aastal trükist ilmusid. Unustatuna omastest ning kirjanduslikest ringkondadest maeti JO Tallinna nn. vaestekalmistule.
10. juunil 1931. aastal avati kirjaniku  kalmul saarlaste poolt mälestussammas. Samba autoriks on skulptor F.Sannamees.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; EKL, Tallinn, 2000; EBL, Tartu, 1926-29; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; EESTI KIRJANDUSE AJALUGU III, Tallinn, 1969; EKA,IV/1-2, Tallinn, 1981, 1984; H.runnel ORJAPOJAD, Tartu, 2004; http://epl.delfi.ee/news/kultuur/jaan-oks-sada-aastat-hiljem.d?id=50977134