Lemming Nagel (1948 – 2016) maalikunstnik

Lemming Nagel (1948 – 2016) maalikunstnik
Sünd. 13.04.1948 Tartu
Surn. 14.10.2016 Tallinn
Lemming Nagel sündis  Pallases õppinud  maalikunstnik Kalju Nageli perekonnas. Ta õppis Tartus 5.kk-is,  mille lõpetas 1966.a. 1967.a. alustas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuriõpingutega, kuid lõpetas 1976. aastal maalieriala. Nõnda tõdeme, et  Lemming Nagel kuulus kunstiuuendajate põlvkonda, kes tuli maalikunsti disaini- ja arhitektuurierialalt.  Tema  läbilöögitööks võib pidada lummavat fotorealistlikku maali „Tõstja  ja küberneetiline kivi“, mis oli 1977. aastal väljas Tallinna Kunstihoones näitusel „Inimene  ja tehas“. Juba 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguse teostes oli talle ainuomast maalilist pehmust ja läbipaistvust. Lemming Nagelist kujunes tollaste noorte kunstnike juhtgrupi liige, kelle tööd jõudsid Moskva üleliiduliste kunstinäituste kaudu kultuurivahetuse raames Helsingi Taidehalli, Dortmundi, Taškenti jm. Nageli triptühhon oli 1979. aastal väljas Baltimaade noorte kunstnike esimesel maalitriennaalil Vilniuses, sealt tuli ka esimene tunnustus. Tunnustustest tuleb märkida veel Eesti Maalikunstnike Liidu autasu (1998), Saku kunstipreemiat (1999), Kristjan Raua autasu (2009) ja Betti Alveri kirjandusauhinda (2007). 1979. aastal astus Nagel kunstnike liitu, 2009. aastast oli ka kunstnike liidu auliige. Lemming Nagel õpetas 1977. ja 1978. aastal Tallinna Laste Kunstikoolis ja 1985. kuni 1993. aastani Tallinna Kunstiülikoolis (praegune EKA), kuid enamiku ajast tegutses vabakutselise kunstnikuna. Ta on ka Rein  Tammiku joonisfilmi „Nike  kutse“ ja Priit  Pärna „Harjutusi iseseisvaks eluks“ värvikunstnik (1979–1980). Lemming  Nagelile olid tähtsad sõbrad. Paljud neist  leidis ta teaduste akadeemia noorte teadlaste ekspeditsioonidel Kaug-Idasse. Reisid Venemaa avarustes andsid kunstnikule vajaliku mastaabikogemuse ja paradoksitunnetuse ka edaspidise loomingu tarbeks. Ka 1989. aastal asutatud Viskiklubi UBC, mille asutajaliige temagi oli, kujutas endast sõpruskonnale loodud seltsielu formaati. Seltskonna hingele ja jutuvestjale Lemming Nagelile olid Ku-Ku ja viskiklubi parimad boheemlasliku kooskäimise kohad, viskiklubi aastaraamatute koostamisel oli Nageli absurditunnetus ja huumorisoon asendamatu. Tervisehädade kiuste säilitas kunstnik töövõime ka ratastoolis. Kui 2007. aastal ilmus Eesti Keele Sihtasutuse kirjastusel kunstniku tekstikogumik „Tahtetuse  triumf“ (see sai edaspidi ka järjed), olid Lemming Nageli tähelepanekud elust ja sketšidfiktsioonid sama hüperboolsed ja detailirohked, kui on tema viimase paarikümne aasta maalikunst.  Lemming Nageli kunstilooming läks neil aastail üha plastilisemaks ja pöörasemaks, ta kasutas ohtralt leidmaterjali ja 3D-dimensiooniga assamblaaži. Tema  kunstis oli hüperrealismi ja sürrealismi sugemeid. Paremik sellest on mitmete erakogude ja riigiasutuste kõrval talletatud Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoones, Viinistu kunstimuuseumis, Tallinna linna kunstikogus, Norton ja Nancy Dodge’i kollektsioonis Zimmerli kunstimuuseumis, Matthew Bowni galeriis Londonis jm.
 Lemming Nagel ei kaotanud kunagi lootust, ta oli päikseline  inimene, alati olemas lastele ja lastelastele, lähedastele, kolleegidele.
Lemming Nagel oli abielus, poeg Karl Kristjan Nagel on samuti maalikunstnik.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; Sirp, nr. 42, 21.10.2016 ;

Loe lisaks...