Evald Oldekop (1885-1952) hüdroloog

Evald Oldekop (1885-1952) hüdroloog
Sünd. 08.12.1885 Tallinn
Surn. 13.03.1952 Tallinn
EO sündis Tallinnas rätsepmeistri perekonnas. Keskkoolihariduse omandas tolleaegses mainekas Nikolai Gümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium), mille lõpetas 1903. aastal. Seejärel töötas aasta koduõpetajana, et asuda õppima Tartu Ülikooli keemiateaduskonda, kuid juba 1906. aastal siirdus ta õppima Saksamaale (Müncheni ja Leipzigi ülikoolidesse). 1908. aastal pöördus EO tagasi kodumaale ning astus uuesti matemaatika-loodusteaduskonda, mille lõpetas 1911. aastal. Vähe on eestlasi, kes võiksid uhkeldada omanimelise valemiga, kuid hüdroloogia tunneb just Oldekopi valemi nime all matemaatiliselt väljendatud seaduspärasust, mis seob aurustumise protsessi jõgede valgalalt sademete ja konkreetse geograafilise piirkonna maksimaalse auruvusega. Selle küllaltki olulise üldistatud avastuseni jõudis EO juba üliõpilaspõlves. Sel teemal kirjutatud teadustöö, AURAMISEST JÕGIKONDADE PINNALT,  avaldati Tartu Ülikooli Meteoroloogiaobservatooriumi üliõpilastööde kogumikus 1911. aastal. Nüüdseks on see töö muutunud klassikaks, mille väärtus pole kahanenud. Aasta pärast T Ü lõpetamist siirdus E O Taškenti Turkestani hüdrometeoroloogiaosakonna teenistusse, kuhu jäi kuni 1921. aastani, olles Turkestani meteoroloogia instituudi rajajaid ning Taškendi Ülikooli õppejõud. Turkestanis veedetud aastad olid eriti olulised just EO hüdroloogiliste uurimuste seisukohalt. Neil aastatel kirjutas ta palju uurimusi, mis puudutasid Kesk-Aasia jõgede hüdroloogilist režiimi ning teisi hüdroloogia ja meteoroloogiaga lähedalt seotud küsimusi. Turkestanis haigestus EO malaariasse. 1921.a. opteerus tagasi Eestisse ning asus Nõmmele elama. Eestis elades kimbutas teda pidevalt tuberkuloos. 1922—1926 töötas ta füüsikaõpetajana Tartus  sealses tütarlaste gümnaasiumis,  kuid pidi seejärel tervise huvides siirduma Saksamaale  sanatooriumisse. Eestis elades hakkasid  EO-i üha enam huvitama küsimused teaduse ja usu vahekorrast ning eelmise sajandi vahetuse paiku järjest valdavamaks saanud materialistliku maailmapildi ümbervaatamisest. 1925. aastal avaldas ta oma ainukese eestikeelse raamatukese (Oldekopi teadustööd olid avaldatud kas vene või saksa keeles) VÕHIKU MÕTTED IMETEGUDE USUDOGMADE JA LIBERAALSE USUTEADUSE KOHTA. Tema tolle perioodi peateoseks tuleb aga pidada saksakeelset raamatut ÜBER DAS HIERARCHISCHE PRINZIP IN DER NATURUND SEINE BEZIEHUNGEN ZUM  MECHANISMUS – VITALISMUS PROBLEM, mis ilmus Tallinnas mainekalt Wassermanni kirjastuselt 1930. aastal ning tõlgiti paar aastat hiljem (1933) prantsuse keelde. Ilmnes, et meil Eestiski on tegutsenud erakordselt omanäoline mõtleja, kes püüdis revideerida valitsevate maailmavaateliste süsteemide põhiseisukohti ning näha loodust ja loodut terviklikuma pilguga, kui sageli üksikasjadele liigselt keskendunud mehhanitsistliku vaatega loodusteadlased. Oma raamatus väidab EO, et nii elusorganismide kui elutu looduse nähtuste toimimise tingib see, et nad on oma olemuselt funktsionaalsed terviksüsteemid (entelehhiad), mis on omakorda üles ehitatud hierarhiliste süsteemidena. Uudne on ka see, et EO käsitluse järgi puudub väga selge piir elava ja elutu looduse vahel. Veidi lihtsustatult võib öelda, et EO järgi saab organisme analüüsida nii mehaanilise kui tervikliku (holistliku) maailmapildi valguses. EO töötas 1940-47 Tallinnas Hüdrometeoroloogia Teenistuse Valitsuses ning 1947-51 Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudis, olles tegev hüdroloogilise prognoosimise ja jõgede klassifikatsiooni alal. Teadlase ja sügava mõtlejana elas EO üsna tagasitõmbunult ja üksikuna, ega püüdnud väga sekkuda ühiskonnaellu, kuid paaril korral tegi ta seda siiski. Nii näiteks saatis ta 1923. aastal POSTIMEHELE kirja, milles pakkus vapikavandiks ahelaist rebitud käevarre motiivi, mis pidi viitama Kalevipoja vabanemisele kalju kütkeist. Niisamuti võttis ta sügavalt religioosse inimesena 1930. aastate lõpul sõna Jaani kiriku lammutamise mõtete vastu, mis olid tekkinud Vabaduse väljaku rekonstrueerimise kavade tõttu. Tema vennast Hans O-st sirgus ajaloolane, üks Akadeemilise Ajaloo Seltsi asutajaid,  suri 1924. aastal.
Eesti loodusteadlaste-bioloogide eestvõttel paigaldati 20 aasta eest 1986. EO hauale monumentaalne hauakivi, mida kaunistab tuntud Oldekopi valem.
Äärmiselt tagasihoidliku inimesena, kes veetis oma nooruse kõige produktiivsemad aastad väljaspool Eestit, on ta siin peaaegu tundmatu.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV; http://www.sakala.ajaleht.ee/2168909/oldekop-otsis-teaduse-ja-usu-seadusparasusi; www.digar.ee/arhiiv/et/download/28347‎; http://www.fl.ut.ee/sites/default/files/fl2/files/Kull.pdf

 Loe lisaks...