Minni Patune ( 1918 – 2016) nahakunstnik

Minni Patune ( 1918 – 2016) nahakunstnik
Sünd. 12.03.1918 Tänassilma v.
Surn. 20.12.2016 Tallinn
Minni Patune sündis ja kasvas üles Viljandimaal Surva külas talupidaja perekonnas. Minni õppis  Kalmetu 6-kl koolis. 1936.a. lõpetas ta Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumi. Teda ei rahuldanud väljavaade elada oma elu ära taluperenaisena ning 1940. aastal otsustas ta juhusliku välgusähvatuse ajel minna õppima elektrit Tallinna tehnika­ülikooli, olles sissepürgijate seas ainuke tüdruk. Sisse saada tal ei õnnestunud. 1940ndate alguses läks ta õppima Tallinna Varma majapidamiskooli, mis tundus pretensioonikale neiule liialt ühekülgne. 1945. aasta talvel leiduski tarbekunsti instituudis nahkehistöö erialal vaba koht, kuhu Minni Patune õppima asus. Minni Patuse elutööks kujunes pea­kunstniku amet kunstikombinaadi Ars nahaateljees aastatel 1950–1973. Ateljee peakunstnikul tuli võidelda tööliste voli vastu kujundada oma äranägemise järgi nahkesemete välimust ja määrata koloriiti. Tal tuli lahendada konflikte ja seista kunstnike õiguste eest, tagada neile sissetulek ja hoida heal järjel kavandite kunstiline tase. Minni Patune tuli sellega toime, jäädes sealjuures viisakaks, delikaatseks, ausaks ja õiglaseks ning tehes selle kõrval ka loometööd. Minni Patune oli see inimene, kelle silme alt käisid aastakümnete vältel läbi kõik Arsile teos­tamiseks esitatud nahatöökavandid.  Alates 1973.a-st oli Minni vabakutseline kunstnik. Minni Patune on loonud põhiliselt laekaid, karpe, köiteid, külalisraamatuid. Tehnikatest on olnud eelistatumad vool, põime, põletus, intarsia, käsi- ja presstrükk, on kasutanud palju musta ja valge ühendust ning kulda.
1960ndatel hakkas ta tegema taimparknahkseid suuri autoritehnikas vaipu ehk pannoosid, nagu neid tol ajal liigitati. Elevustki põhjustanud vastuvoolu ujumine andis vääramatu tulemuse: just nende töödega on Minni Patune naelutanud end meie nahakunsti ajalukku. Teadmine, et iga asja võib teha väga hästi, kui oled tegija, hoidis teda erialatruuna pensionipõlveni välja. Avarust lisas elukestev armastus akvarelli vastu, mida ta samuti oma näitustel rohkelt eksponeeris. Minni Patune säilitas oma elupäevade lõpuni erakordse erksuse, huvi maailma ja inimeste vastu. Ta hoidis end kursis päevapoliitikaga ja valutas südant oma eriala toimimise pärast ka veel elu viimasel õhtul. Ta oli tundlik ja terane ega muutunud mitte kunagi enesekeskseks. Ta astus läbi oma pika elu alati sirge seljaga, sõbralik naeratus näol. Minni Patune  on esinenud arvukatel näitustel kodu- ja välismaal. Ta oli 1954. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige ja 1983. aastast selle auliige. Minni Patuse üks meelisharrastus oli  koorilaulmine, ta laulis  TANis aastatel 1963–76 II aldi ridades. Minni oli koori teeneline vilistlane. Tema valmistatud olid koori nahkne standart ja köidetud kaks esimest paksu kroonikaraamatut.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; www.sirp.ee › Artiklid › Kunst; https://tanaiskoor.ee/memoriam-minni-patune-12-03-1918-20-12-2016/

 Loe lisaks...