Ferdinand-Johannes Annik (sünd Enok) (1894- 1981) sõjaväeametniku asetäitja, VR II/3

Kultuurilooline haud

V, KV I/III, 22-2, 6-kohaline kirstuplats

Maetu Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Ferdinand Annik 19.01.1894 26.01.1981 31.01.1981
Alma Enok
Eva Ibrus
Jaan Ibrus
Jüri Silla 09.06.1933
Eleena Villard

Ferdinand-Johannes Annik (sünd Enok) (1894- 1981)  sõjaväeametniku asetäitja, VR II/3
Sünd. 19.01.1894 Tallinn
Surn. 26.01.1981 Tallinn
Ferdinand sündis Tallinnas kingsepa peres. Õppis  Tallinna 1.ja 2. algkoolis ja kaubanduskoolis. Lõpetas selle 1913 ja  asus tööle AS  johansoni Paberivabrikusse, hiljem töötas AS Raudbetoonis raamatupidajana. Veel töötas AS Becker ja Co  mehaanikabüroos arhiivijuhina ning  Peterburi ja Novorossiiski esinduses pearaamatupidaja  abina.  Novembris 1918 oli tema üks  Kalevlaste Maleva polgu organiseerijaid.  Vabadussõjas alates 18.12. 1918 vabatahtlikult Kalevlaste  Maleva kuulipildujate komandos, mais 1919 tunnistas arstlik komisjon ta rivikõlbmatuks. Seejärel oli ta väeosa kirjutaja. Ferdinand Annik võitles lahinguis Punaarmee vastu Lõuna-Eestis ning Viru ja Pihkva rindel.  Jaanuarist 1920 oli Kalevlaste Maleva polgu laekuri kt.  Sõjaväeametniku asetäitja alates  jaanuarist 1920. Mais 1921 vabastati ta sõjaväeteenistusest.  Temale  anti vapruse eest 1919.a. aprillilahingus  VRII/3. Lisaks anti talle prii ülalpidamine ja kool  kõrgkooli lõpuni. A-il 1921-1925 AS Kosmose, Eestimaa Impordi- Ekspordi ja Orko raamatupidaja ja äride volinik.  A-il 1926-1928 oli Eesti Panga, a-il 1928-1934  pikalaenu Panga  ametnik.  EVL ja VRVÜ Tallinna osak. liige. Viibis mõnda aega 1934.a. EVL juhtiva liikmena Tallinna Keskvanglas.  Ta oli Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna rühmapealik. A-il 1940-1941 töötas Tallinna toitlustrustis. Augustis 1941 mobiliseeriti Punaarmeesse kus teenis Eesti  laskurkorpuses. Pärast sõda elas Tallinnas töötades varustajana.
Ferdinand Annik oli abielus Anna Annikùga, peres kasvas kasutütar Ruth.
Andmed: Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“,  Viljandi, 2016;