Artur Rinne(1910-1984)

Artur Rinne haud.

Loe täiendavalt...

Artur Rinne (1910 - 1984) laulja

Sünd. 25.09.1910 Narva

Surn.31.01. 1984 Tallinn

Ehkki raudteelase pojast laulja Artur Rinne pääses juba 19aastasena Estonia ooperikoori ning tõusis ajapikku solistiks, leidis tema muusikateatrikarjäär ootamatu otsa. Leping öeldi üles. "Paradoks küll, kuid olulist rolli mängis selles minu kasv,". " Kahjuks nõuab lava väljanägemist, kasvu..." Puuduvate pikkusesentimeetrite pärast maandus laulja kaupmehetoolile: "Seetõttu tulingi teatrist ära ja läksin Estoniast "Esto Muusika" muusikaärri tööle." Filmirežissöör Mati Põldre aga peab Rinne teatrist lahkumise peapõhjuseks siiski tema vastuolulist iseloomu ja teravat keelt.
Saksa okupatsiooni ajal laulis A R jälle Estonias, kuid 1944. aasta üldmobilisatsioonikutset järgides sattus Eesti Leegioni Kindralinspektuuri sõjakirjasaatjate kursustele. Hilisemal uurimisel leiti kaks Rinne artiklit, millest üks - "Sääsk" - oli humoorikas lugu rindesõduri võitlusest pinisevate kiusajatega. Teises kirjutises "Mis võis kuulda-näha Tallinnas 9. märtsi õhtul ja ööl" leidus aga lause "mõrvarlennukite parved on tagalas külvamas surma rahulikele elanikele". Tolle fraasi pärast arreteeriti Tartus ooperisolisti ja lavastajana ning Tallinnas filharmoonia solistina tegutsenud Rinne 1950. aastal ja ta sai karistuseks 25 aastat sunnitööd koos viieaastase asumisele saatmise ja kõigi õiguste äravõtmisega. Kuid Jertsevo laagris karistust kandes asutas Rinne orkestri ning 1954. aastaks viidi ta üle kultuuribrigaadi. Ja aasta hiljem sai ta vabaks. "Ma ei reetnud kedagi ja mitte ükski inimene ei kannatanud minu pärast," on Rinne öelnud. Esimesel vabanemisjärgsel vabaõhukontserdil Kadrioru kõlakojas tervitas teda kümme tuhat kuulajat. "Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Too esinemine Kadriorus sai ja jäi mu elu kõige erutavamaks sündmuseks," meenutab Rinne oma mälestusteraamatus. Nõukogude ajal jätkas artist eestiaegsete laulude laulmist ja nende kuulamine mõjus rahva hingele nagu palsam. "Kolhoosid kutsusid teda oma üritustele. Rinne oli tol ajal jumal," meenutab Põldre. "Oma esinemiste ajal kirus ta nõukogude võimu ja see meeldis inimestele. Venelasi ta ei kirunud, sest oli paljusid laagris tundma õppinud. A.Rinne tugev kammertoonidega hääl ei vajanudki abi tehnikalt, peale helisalvestuse. Ta ise ütles võtvat mõõtu Carusolt, mitte poplauljatelt."Kohe võeti laulja kui "näidis-eksemplar" televisiooni tööle. "Televisioon just alustas ja inimesi polnud kuskilt võtta. Televisiooni eesotsas oli ka ootamatult eestimeelne direktor," ütleb Põldre. "Aga loomulikult liikus Rinne kohta kuulujutte. On ju raske mõista, et mees tuli laagrist ja kahe kuu pärast võeti ta telesse tööle. Olen rääkinud mehega, kellega Rinne istus viis aastat koos ja mängis ühes orkestris, aga tema pole isegi ääri-veeri midagi kompromiteerivat öelnud. Ta ütles hoopis, et Artur oli ka vangilaagris kõige eestimeelsem mees," räägib Põldre.
Rinne eraelu oli sama keeruline kui tema isiksus. Polnud ju saladus, et tal oli korraga kaks perekonda - üks Tallinnas, teine Tartus.Elu lõpuaastad veetis Rinne aga üksilduses Õismäel ühe torn-elamu viimasel korrusel, kus talle üldse ei meeldinud. Õlemad  abikaasad olid surnud. Ehkki Artur lootis, et ta maetakse auavalduste saatel, hoiti tema lahkumist rahva eest tükk aega saladuses. Nekroloog lubati avaldada alles pärast matuseid. "Plaan oli saata rahva lemmik teele Estonia kontserdisaalist. Paraku ei nõustunud sellega EKP keskkomitee. Matusetalitus suruti Eesti Raadiosse. Öeldi, et sealne valge saal käib küll," räägib sadakond Eesti riigi- ja kultuuritegelase matust korraldanud Fred Raudberg. "Rahvas Rinnet siiski ei unustanud. Kui ta 1956. aastal pärast Siberist tagasitulekut andis Kadriorus esimese kontserdi, ajasid inimesed väljaku lõhki, nüüd jätkus talle ärasaatjaid ka raadiomajja."

Andmed: K.Kenk ÕHTULEHT, 25.01.2010; A.Rinne LAULUD JA AASTAD, Tallinn 1972/73.