Nikolai Stepulov (1913 – 1968) sportlane, olümpiahõbe poksis

Nikolai Stepulov (1913 – 1968) sportlane,  olümpiahõbe poksis
Sünd. 20.03.1913 Narva
Surn. 02.01.1968 Tallinn
Nikolai Stepulov sündis Narvas Mihhailov ja Agafia Spopuli pojana. Nikolai õppis Tallinna Tööstuskoolis. Kahjuks sai ta koolis käia vaid kaks talve ja elatist tuli edasi teenida juhutöödel. Alustas 1927.a. poksitreeninguid Tallinna töölisspordiklubis ja käis 1931.a. Viinis  töölissportlaste olümpiaadil. Kuulus a-st 1931 võimlemisseltsi SPORT, Tallinna POKSIKLUBISSE ja GONG-i, 1938 Viljandi TULEVIKK-u. Treenerina juhendas teda Nigul Maatsoo. Osales EM-il ka 1934. Võitis kehakaalus kuni 61,2 kg 1936 Berliini OM-il ja 1937 EM-il hõbeda. Omaaegne ajakirjandus kirjeldas 1936.a. võistlust Berliinis Deutschlandhalles,  kuidas  15. 08. 1936. Olümpia poksiringis olid finaalis vastamisi eestlane Nikolai Stepulov ja ungarlane Imre Harangi. Võitlus oli tasavägine, ent lõpuks tuleb Stepulovil siiski kuldmedali kaotus vastu võtta.  Punktidega. Aga hõbemedalgi oli saavutus, millele ükski teine Eesti poksija pole ligilähedale jõudnud. Muuseas, ka USA poksikoondis sõitis Berliinist koju ühe hõbemedaliga. Nikolai Stepulov tuli 6 korda Eesti meistriks: 1933–35 ja 1937–38 kehakaalus kuni 62 kg ning 1936 kehakaalus kuni 67 kg. Kuulus 9 korda Eesti koondisse. Kui Nikolai Stepulov 1936.a. oma hõbemedaliga Tallinna saabus, oli Balti jaama esisele platsile hommikul kella poole üheksaks kogunenud 3000-4000 inimest. Kohal olid ka KALEVI pataljoni ohvitserid – medalimees teenis seal aega. Olümpiale sõitis Nikolai veel reamehena, aga naasis juba kapralina. Kohe hakati teda hüüdma “Hõbekapraliks”. Rahvas tervitas teda soojalt, ta tõsteti kätele ja kanti sõidukisse.  Narva töölisperest võrsunud 23 aastasest Nikolai Stepulovist oli saanud rahvuskangelane. Tema enda elu aga kulges tõusude ja mõõnadega. Detsembris 1936 vabanes Stepulov ajateenistusest. Tuntusest hoolimata polnud tal lihtne elatist leida – peale poksimise ei osanud ta midagi. Märtsis 1937 visati Stepulov välja poksiklubist GONG, kuna oli Eesti esivõistlustel käitunud teiste poksijate ja treenerite suhtes solvavalt. Mai algul sõitis Nikolai Stepulov Itaaliasse Euroopa meistrivõistlustele ja tõestas, et olümpiaedu polnud juhus. “Hõbekapral” tuli taas koju hõbemedaliga, mille Nikolai oli saavutanud vigastatud käega poksides. Tema tehnikat nimetati inglise stiilis poksimiseks. See aga jäigi tema viimaseks suureks saavutuseks, igapäevamured hakkasid pitsitama. 1937. aasta sügisel asus Nikolai ametisse majandusministeeriumi käskjalana, kuupalk oli 62 krooni. Ent juba paar nädalat hiljem palus ta end teenistusest vabastada ja kevadel 1938 sai Stepulovist elukutseline poksija. Natuke üle aasta kestnud profikarjääri jooksul pidas ta kümme kohtumist, millest võitis neli (neist kolm nokaudiga) ja kaotas viis (neist kaks nokaudiga), üks kohtumine jäi viiki. 1940.a.,  peale Eesti okupeerimist, kuulus Punaarmee löögirühma, kes relvitustas Eesti kaitseväe sidepataljoni. Seal osalenud mäletasid, et relvade ülevõtmist korraldas Nikolai Stepulov, tuntud poksija, 1936. a. Berliini olümpia hõbe. Ent see võib vabalt olla aastakümneid hiljem sündinud legend. Ilmselt ühed usaldusväärsemad mälestused Raua tänava lahingu kohta pani 1960. aastatel kirja endine sidepataljoni ohvitser Kustav Sepaste. Nikolai Stepulovi nime pole seal kordagi mainitud. Ka pataljoni ajalugu uurinud Hanno Ojalo ja Reet Kõrveri arvates on Nikolai Stepulovi osalemine lahingus “üsnagi vaieldav”, ka pole ta ise sellest kunagi rääkinud. Sõja-aastatest on olemas ainult Nikolai Stepulovi enda kirjeldus, mille kohaselt oli ta Eesti Laskurkorpuses luuraja, olles jaoülemaks. Ka väitis Nikolai  Stepulov, et lõpetas Leningradis parašütistide kooli, oli siis Krasnoje Selo all raskelt haavata ja põrutada saanud. Sõja lõpu poole tegutses Nikolai Stepulov enda sõnul Eesti Laskurkorpuses poksitreenerina. Tallinna saabus Nikolai Stepulov tagasi 1945. aastal ja asus ajutiselt elama venna juurde. Ta jätkas poksimist ja võitis pronksi Eesti meistrivõistlustel. Samal aastal nimetati Nikolai Stepulov meistersportlaseks. Ta tuli kergekeskkaalus Balti meistriks ning spordiühingu SPARTAK üleliiduliseks tšempioniks. Tulevik näis lootusrikas. Ent vaid aasta hiljem oli nüüd juba endine poksija taas kindla elu- ja töökohata. Viin oli temast võitu saanud. Ta ei suutnud töötada, varastas, oli korduvalt vangis, 1955.a. pandi ta seitsmeks aastaks trellide taha, ühes ettenähtud õiguste kaotusega kolmeks aastaks. Ta oli II grupi invaliid. Oma elu ainsat õnne, poksi, ei unustanud ta vanglaski. Ta poksis seal edasi – poksikotiga. Nikolai Stepulovile anti lõpuks armu – novembris 1959 avanesid vanglaväravad. Nikolai Stepulovi traagiline elu jõudis lõpule jaanuaris 1968. Ta oli surres kõigest 54aastane. Nikolai Stepulov sängitati esialgu Pärnamäe kalmistule., hiljem  maeti ümber Mtsakalmistule.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV, A. Adari, N. Maatsoo ja E. Kolmpere, POKS. JIU-JITSU,.....,  Tartu, 1939 ; T.Lääne , LÜHIÜLEVAADE POKSIST EESTIS 1910–2010,Tartu, 2010; ESBL, Tallinn, 2011; ekspress.delfi.ee › A-osa; https:

Loe lisaks....