Enno Lehis (1912 – 2011) akvarellist
Maetu | Sünniaeg | Surmaaeg | Matuseaeg |
---|---|---|---|
Aino Lehis | 29.08.1928 | 14.07.2024 | 27.07.2024 |
Enno Lehis | 28.02.1912 | 13.12.2011 | 12.05.2012 |
Enno Lehis (1912 – 2011) akvarellist
Sünd.28.02.1912 Loksa
Surn. 13.12.2011 Tallinn
Enno Lehis sündis Loksal tööliste Aleksander ja Karoliine Leinbergi`´de (Lehis) perre. Ta lahkus kodukandist 1929. aastal pealinna, et saada muusikuks. Alustanud tegevust sõjaväeorkestris, õppis ta aastatel 1930–1934 Tallinna konservatooriumis trompetimängu. Eesti okupeerimise järel viidi sõjaväeorkester üle Riiga, sõja algus tähendas aga peatset evakuatsiooni Venemaale. 1942. aastal jõudis Enno Lehis Jaroslavli ja temast sai ENSV Riiklike Kunstiansamblite orkestrant-trompetimängija. Samas alustas ta eesti kunstnike juures esimesi tõsisemaid katseid kujutava kunsti alal. Naasnud Tallinna, sai ta tööd Eesti Raadio estraadiorkestris, jäädes sinna trompetistina tervelt kahekümneks aastaks, 1964. aastani. Samaaegselt õppis Enno Lehis 1944. aastast ERKIs (praegune Eesti Kunstiakadeemia), mille lõpetas maali erialal 1951. aastal. Tema kunstiande avaldused olid sel perioodil õige mitmekesised: šarž (eeskätt muusikutest), karikatuur, vabajoonistus. Ja edasi järjest süvenev pühendumine akvarellile, mis kunstniku ande eripärale kõige paremini vastas. Alates 1950. aastate keskpaigast hakkas Enno Lehis näitustel esinema ning sama kümnendi lõpus tõusis ta eesti juhtivate akvarellistide hulka. Näitustel esines nii Eestis kui ka Baltimaades. Esialgu domineeris tema akvarellmaalides olustikulisus ja figuratiivsus, huvi ja võimete poolest sobis ka portreežanr, kuid järjest enam tõusid esile kunstniku maastikud. Ta varasematst töödest võiks mainida sarja LAPSEPÕLV, (1958), PÕRANDAPESIJA (1960), KOOLIARST (1963). Akvarellides saavutas ta 1960. aastail kunstilise täisküpsuse ning sestpeale on Enno Lehise meisterlikult värvisulavad ja -kõlavad vaated kodumaa loodusesse olnud eesti akvarellmaali tippteoste seas. 1964.a-st teotses Enno Lehis vabakunstnikuna. Enno Lehise vaikne, kuid tarmukas tegutsemine, alati sõbralik ning optimistlik olek, eale vaatamata jätkuv tööind, elav huvi kolleegide loomingu vastu ja pidev osavõtt kunstielust tõid talle kunstnikkonna üldise lugupidamise. Akvarellimeistri isikunäitused olid kunstisündmused nii laia publiku kui kolleegide jaoks. Enno Lehis kuulus 1959.a-st K, oli selle auliige.
Enno Lehise abikaasa oli nahakunstnik Aino Lehis, nende tütar akvarellist Pille Lehis.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996;M.Vilbaste , TLM kodu-uurimise ringi BT, Tallinn, 2000; EESTI KUNSTI AJALUGU 2.kd, Tallinn, 1970;