Jaan Kross (1920 – 2007) kirjanik

Jaan Kross (1920 – 2007) kirjanik
Sünd. 19.02.1920 Tallinn
Surn. 27.12.2007 Tallinn
J K sündis Tallinnas masinatehase meistri pojana, kasvas üles Kalamajas, õppis Westholmi Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust. Alustas luuletamist 1938 gümnaasiumiõpilasena, jätkas seda ülikooliajal. Kirjanduslik debüüt lükkus edasi sõja tõttu, varasemad luuletused avaldas alles 1971 valikkogus VOOG JA KOLMPII ja  tsüklina EILNE MEES VÄLJAS, mis on üldjoontes arbujalik (näitab vormilist osavust ja intellektuaalset haaret). Sõja-aastail töötas JK Tallinna Linnapanga sekretärina ja lühiajaliselt sõjaväeasutuse tõlgina. Ta arreteeriti süüdistatuna vastutegevuses saksa võimudele ning istus 1943. a. viis kuud eeluurimisvanglas. 1944-46 töötas ta õppejõuna Tartu ülikoolis, arreteeriti 1948. nõuk. võimurite poolt ning kandis karistust 1948-1954 asumisel Komi ANSV-s ja Krasnojarski krais. Tagasi kodumaale jõudes töötas tõlgina ning esseisti ja luuletajana, hiljem kutselise kirjanikuna. 1958. a-st on ta Kirjanike Liidu liige. JK-i uuenduslik esikkogu SÖERIKASTAJA ilmus 1958, millele järgnes 1960-ndail neli luuleraamatut. JK-st kujunes koos Ellen Niidu ja Ain Kaalepiga peamisi luuleuuendajaid, ergastades nii luulet kui ka õhustikku kirjanduse ümber ning põhjustades nn vabavärsipoleemika. JK-i esikkogu tähistas luule ärkamist stalinistlikust talveunest - see tõi eesti luulesse tagasi vaimukuse, intellektuaalse elevuse ja ühiskondliku satiiri.  Head olid ka tema järgmised kogud KIVIST VIIULID (1962), LAULJAD LAEVAVÖÖRIDEL (1966) ja VIHM TEEB TOREDAID ASJU (1969). 1970-ndail pühendus JK peamiselt proosa kirjutamisele. Ilukirjanduse loomise kõrvalt on JK eestindanud maailmakirjanduse paremikku ning avaldanud esseistikat (koondatud kogudesse VAHELUGEMISED). Mart Mägeri sõnul on JK oma romaanide kangelaste valikuga kaardistanud Eestimaa aja- ning kultuurilugu, avardades kujutust Euroopa taustadesse. JK romaanide ja novellide tegelasteks on rahvusliku kultuuriloo võtmefiguurid B. Russow, K.J. Peterson, O.W. Masing, Jannsen, Köler jt, aga ka Eestis vähetuntud, ent mujal Euroopas kuulsad eestlased Bernhard Schmidt, Friedrich Martens jt. Tema ajalooliste teoste olemuslikuks tunnuseks on tõlgendamisvõimaluste ambivalentsus. Aastasadade tagustest sündmustest, saatustest ja probleemidest saab tõmmata paralleele tänapäeva ning nii osutuvad ta teosed ootamatult tänapäevasteks. JK on ise öelnud ühes intervjuus, et ta kodumaa minevik kujutab endast just nagu tema enda mineviku laiendatud varianti. Kõige analoogiarikkamaks on osutunud KEISRI HULL, mis on seetõttu ka nii laia menu saavutanud (näiteks tunnistati see parimaks tõlketeoseks Prantsusmaal). JK looming on ületanud eesti kirjanduse piirid ning muutunud  maailmakirjanduse osaks. Ajalookirjanikuna on J K eelkõige probleemikirjanik. Teda ei huvita ajalugu kui ühiskondlike arengute, liikumiste ja kokkupõrgete lugu, vaid inimese käitumine ja siseheitlused ajaloo poolt määratud situatsioonis. Üldiselt jagunevad JK-i teoste peategelased kahte tüüpi: kohanejad või trotsijad. Kesksed teemad ja probleemid ongi tegelase vaimse sõltumatuse ja eneseteostuse saavutamine väliste tegurite mõjuväljas ning sellega kaasnevad kompromissid ja kohanemine . Peategelase karakteristikas on tähtis roll ka kõrvaltegelastel, kes reflekteerivad peategelast või kellesse projitseeritakse mõni põhikarakteri külg. Jaan Unduski sõnul on JK kirjutanud järjekindlalt kujunemisromaane, mille ülesandeks on ehitada üles suur isiksus. JK toetub ulatuslikult arhiivimaterjalidele, kujutades ajastutausta ja olulisi sündmusi võimalikult dokumentaalselt, faktitruult. Samas nüansseerib ta varasema ajaloolise proosaga võrreldes rohkem tegelaste psühholoogiat, ta kasutab tegelaste  psüühika kujutamisel modernistliku võttena sisemonoloogi. 2003.a. ilmus ka JK mälestusteraamat KALLID KAASTEELISED.
JK sai ENSV-lt mitmeid autasusid, ta  oli  KL esimees  ja  TÜ ning Helsingi Ülikooli audoktor. JKon mitu korda kandideerinud Nobeli kirjandusauhinnale. Ta valdas saksa, soome, rootsi, prantsuse, vene ja inglise keelt.
JK oli kolm korda abielus, viimaseks naiseks oli luuletaja Ellen Niit. Neil oli kolm last : tütar Maarja ja pojad Eerik-Niiles ja Märten. 
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; EKA 2/IV , Tallinn, 1984; 1/V, Tallinn, 1987; 2/V , Tallinn, 1991; http://www.tlu.ee/opmat/ek/Novellianalyys/jaan_krossi_elust_ja_loomingust.html;
Loe lisaks...

Ellen Niit (a-ni 1949 Hiob, 1958-ast Kross) (1928 – 2016)  luuletaja, lastekirjanik ja tõlkija
Sünd. 13.07.1928 Tallinn
Surn. 30.05.2016 Tallinn
Ellen Hiob sündis Tallinna Keskhaiglas vasesepa ja õmbleja perre. Isa oli töö tõttu sageli kodunt ära. Palju lähedasem oli Ellen oma ema Heleniga, kellele meeldis laulda ja kes pidas haridust väga tähtsaks.1936. aasta sügisel läks Ellen kooli -  Tallinna Linna XIV Algkooli. Õpingud jätkusid 1943.a-ni Tapal kuhu pere oli kolinud. A-il 1943-1947 õppis Ellen taas Tallinnas, kooli lõpetas ta kuldmedaliga. Õppis a-il  1947 – 1952 TRÜ ajaloo-keeleteadusk.-s eesti keelt ja kirjandust, samal ajal käis kuulamas ka soome-ugri keelte loenguid, kust sai alguse ka tema tõlkija amet. A-il 1952-1956 oli TRÜ aspirant eesti lastekirjanduse alal. Teotses 1956-1961 Tallinnas KL-i luulekonsultandina. Koos Jaan Krossi ja Ain Kaalepiga hakkas Ellen 1960ndate alguses teostama suurt eesti luule uuendust. Nad hakkasid kirjutama vabavärssi ning ühtlasi selgitama, et ka vabavärsis on võimalik luua tõeliselt head luulet. Praegu täiesti iseenesestmõistetav luulevorm oli tollastes oludes kuulmatu ja lausa vastaline. Olukord läks väga pinevaks ja Ellen oli sunnitud lahkuma kirjanike liidu luulekonsultandi kohalt. Oli a-ni 1963 ETV mittekoosseisuline toimetaja, siis aga teotses kutselise kirjanikuna. Elleni esimesed luuletused ilmusid koolipõlves E.Hiobi nime all NOORTE HÄÄLES 1945.a. Siis avaldati teda ka LOOMINGUS. Ellen Niit tuli lastekirjandusse värsslooga KUIDAS LEITI NÄÄRIPUU (1954), millele 1957. aastal järgnes RONGISÕIT. Koos Gustav Ernesaksa viisiga kujunes RONGISÕIT populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis. Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu KRÕLLIRAAMAT. Raamatutegelase Krõlli autoriks on kunstnik Edgar Valter. Aga tuntud ja armastatud on Ellen Niidu teisedki raamatud näit. SUUR MAALRITÖÖ (1971) millest valmis 2013.a. animafilm  Vaiko Epliku loodud muusikaga. Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat ilmus 1963. aastal ning kandis pealkirja PILLE-RIINI LOOD. Aastal 1970 ilmus TRIINU JA TAAVI JUTUD ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav TRIINU JA TAAVI UUUED JA VANAD LOOD (1977). 1990. aastatel jätkas Ellen Niit peamiselt luuletajana. Olulisemaks selle loominguperioodi figuuriks kujunes Krõll (KRÕLLI PANNKOOGITEGU jt).Ellen Niidu üks täiskasvanutele mõeldud luulekogu, PAEKIVI LAUL, ilmus 1998. aastal kirjaniku 70. sünnipäevaks. Enne seda on täiskasvanutele ilmunud luulekogu MAAILMA PIDEVUS. Kogu sisaldab luuletusi aastaist 1946–1976. Ellen Niit on olnud ka viljakas luuletõlkija ungari, soome ja vene keelest. Mõned ungari kirjanduses väga olulised Sándor Petőfi luuletused on tal õnnestunud tõlkida lausa jahmatava täpsusega: ta on leidnud eesti keelest kõige õigemad sõnad, värsimõõdu, riimi, otsekui oleks Petőfi ise need eesti keeles kirja pannudki. 2009.a. avati Ungaris Kiskorösis Sándor Petofi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst.
Ellen Niit oli loomupärane lüürik, suur ja ehe luuletajaanne, mis ebasoodsatel aegadel võib-olla ootuspäraselt ei realiseerunud, kuni autor endale teised võimalused leidis. Häid ja halbu aegu on Ellen Niit ise kommen­teerinud nii: Katkestatud inimsuhted, keelatud kontaktid, väljanaerdud veendumused, halvakspandud eetilised väärtused, hävitatud järjepidevus ja lahtirebitud juured – see kõik on olnud minu generatsiooni jaoks vältimatu ja igapäevane pealesunnitud reaalsus, kuhu meid oli surutud ja kust me vaevalt oskasime leida väljapääsu. Sellises olukorras pidi igaüks ise leidma tasakaalu, et suudaks elada edasi, pidi kokku võtma oma jõu, et jääda iseendaks. Minule on tasakaalu ja jõudu andnud alati luule.
Pidevuse ja püsivuse andsid talle kõige lihtsamad ja inimlikumad asjad: kodu, armastus, lapsed, looming. Elus oli Ellen Niit südamlik inimene, kes oskas olla praktiline ja kahe jalaga maa peal. Ta pidi oma suure pere kõrval hoidma Jaan Krossi kodu- ja kirjutamisrahu. Niisugune oli tema enda valik. Nende kahe kirjanduslik ja inimlik kooslus oli muljetavaldav. Kui Niit ohverdaski midagi oma loomingulisest potentsiaalist Krossi kasuks, siis tegi ta seda vabatahtlikult ja suurest armastusest. Seda oleks võinud imetleda, kui see poleks olnud nii  lihtne ja loomulik. Ellen Niidu raamatutega on kasvanud üles terve põlvkond lapsi....... Oma leebel moel oskas ta eristada lapse jaoks head ja halba ja see on väga eriline, nii sõnas järelhüüdes kirjanike liidu esimees T. Aleksejev.
Ellen Niit oli 1954.a. KL liige, 1977.a  ENSV teeneline kirjanik.
Ellen Niidule on omistatud kõrgeid autasusid, näiteks Valgetähe kolmanda klassi teenetemärk, Tallinna vapimärk ning mitmeid kirjanduspreemiaid.
Ellen Niit oli abielus H.Niiduga a-il 1949–1958. Nende poeg Toomas on eesti psühholoog.
Ellen Niit oli abielus kirjanik Jaan Krossiga 1958. aastast kuni viimase surmani 2007. Neil on kolm last. Kõige vanem on nahakunstnik Maarja Undusk.Vanuselt teine on Eerik-Niiles Kross, julgeolekuanalüütik. Kõige noorem on Märten Kross, kinnisvaraarendaja, filmiprodutsent ja fotograaf.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; J.Kross KALLID KAASTEELISED I-II, Tallinn, 2003/2008; R.Made LAPSEPÕLVEST TULEME KÕIK, Tallinn, 2001; www.sirp.ee › Artiklid › Kirjandus; S.Olesk Teejuht Ellen Niit; E-N.Kross, VABADUSE VÄRAVAD, Tartu, 2007;