Eha Lättemäe (a-ni 1935 Lätt) (1922 – 2012) luuletaja

Eha Lättemäe (a-ni 1935 Lätt) (1922 – 2012) luuletaja
Sünd. 02.09.1922 Tarvastu v.
Surn. 14.11.2012 Tallinn
Eha sündis  Viljandimaal, Mõnnastes. Kasvas maalapsena, tegi talutöid, käis metsas ja kuna vanemad olid Mõnnaste koolmeistrid, leidus kodus ka raamatuid. Ennot, Edith Södergrani ja teisi luges Eha varakult. Esimese luuletuse kirjutas kaheksa aastaselt ning vabavärsis. Kui isa Andres sellest teada sai, juhatas ta tütart tema sõnaga  riimitelu radadele, kuid see laad ei jäänud püsima.  Eha trükidebüüt oli 1941.a. NOORTE HÄÄLES. Koolis käis Eha  Mõnnastes, hiljem Viljandis. 1942.a. astus TÜ-sse õppima ajalugu ja klassikalist filoloogiat. TÜ lõpetas ta 1948 ajaloolase-arhiivitöötajana. Oli 1949.a.  marks-leninismi kat. assistent ja a-il 1950-1951 aspirant, kuid poliitilistel põhjustel- isa kuulutati rahvavaenlaseks- tuli sealt ära tulla. Erialast tööd ta ei saanud. Elas kultuuriliselt isoleerituna aastaid Mustlas, tegi maatöid, kitkus lina, käis kolhoosis, küllap rändas natuke siin ja seal. Ja igatses midagi muud. Nõukogude raadio oli Ehale igav, siis kuulas ta soome uudiseid ja nädalaringvaateid, ning õppis raadio kaudu ära soome keele. Ta jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste ja tolle kaheksa-aastaselt tehtud luuletuse on  kõik ta eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest. 1971.a. sai Ehast kutseline kirjanik, oma luulet avaldas ta aga juba 1957.a. ajakirjanduses, 1959.a. ka  Karjala lehes PUNALIPPU. 1974.a. sai temast KL liige.  Muidugi on kasvukoha kõne Eha luulesse oma vanapärase  jälje jätnud – tarvastumurdeliste tekstide laululisus ja lihtsus on midagi sellist, mida Mulgimaal praegu enam pole. See kummaline keelekurv on ta viimases valikkogus ÕHTUNE JALUTUSKÄIK/ ILTAKÄVEVELYLLA (2003) ka välja toodud – ühel leheküljel on soome originaal seal vastas eesti tõlge, mis mõnes kohas mõjub kuidagi ebalevalt, kohtab soomepärasusi ja paljud kõlaseosed polegi tõlgitavad. Eha ise poetas jutu sees, et soome keel on  ka üks eesti keele murre, nii, et ta on justkui kahekordselt murdeluuletaja. Eha on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale ning ta on üks väheseid elavaid inimesi, kes mäletab Viljandi rippsilda ajast, kui see veel parun von Mensenkampffile kuulus. Eha Lättemäe oli  üks näide vaiksest kestmisest. Ta oli üle elanud nõukoguliku sotsrealismi aja, kaasa elanud 60ndate luuleuuendusele ja ka 90ndate tulijaile. Ta toimis eesti kirjanduspildis aastakümneid hämmastavas erakluses, suheldes kirjanikest pisut rohkem ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja oli kahtlemata haikumees Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on ka sisseelamisega soomendanud. Kui elulooga jätkata, pikk, pea kahekümne aastane siseemigrantlik maaperiood sai otsa kuuekümnendate lõpul. 1968 ilmus Eha esikkogu OMA SAMMUDE VARJUST ja aasta hiljem sai ta tuttavate abiga  Tallinnasse sissekirjutuse, ning pisikese raamatukogutöötaja koha. Elas Toompeal ühes kongikeses peaaegu võimatutes tingimustes, kuni KL ja kirjanikud talle korteri muretsesid. Aga Karjalas oli eesti luulest üsna eraldi elaval Ehal kirjanduslik keskkond, mõttevahetus ja omaksvõtt. Eestis on isegi arvatud, et ta elab Karjalas või on sealt pärit. Tundub peaaegu, et teda oleks lihtsam käsitleda soome luule kontekstis, kuhu ta sobiks eakaaslase Eeva-Liisa Manneri ja teiste võrreldava tooniga poetesside hulka. Tema esimene kogu  USKOON AURINKOON ilmus 1969. aastal  Petroskois ja teine POIMIN MARJOJA SINISESTÄ METSÄSTÄ  75-ndal sealsamas. Ta on Karjala luuletajaid palju eesti keelde tõlkinud. Eha ainus eesmärk oli sisemine areng, au pole ta kusagilt kerjanud.  Isiklikus plaanis ja kultuuriväljal oli ta liigagi tagasihoidlik ja sellepärast teavad täna ta nime vähesed. Eha on teinud ühe raamatu koos isa Andresega – selle nimi on KAHEL HÄÄLEL (1981) ja igal leheküljel käib seal päris huvitav dialoog – isa luuletused üleval, tütre omad all. Teemad on sarnased, vormid ja käsitlus aga erinev. Eha lüürika on vaikne, vaatav ja küsiv. Oma parimates tekstides on ta lühikese ja mõistatusliku luule meister, selline ökonoomne ja lihtne stiil on kujunenud maal elatud aastatel ja rännakutel. Ta on rännanud nii Eestis, Karjalas, Karpaatias, Kesk-Aasias, Kuriilidel, Kaug-Idas, 1989.a. ka Soomes. Eha luuletas viimastel aastatel omaette, tuttavale luges ta need linti- teated siseajast, mida keegi meist ei tunne. Seda omapära oli  Eha juures veel mitmes asjas,  näiteks elas ta  vene aja üle ilma vene keelt selgeks õppimata, saades suurema osa infot soome raadiost, lugedes, rännates ja elades nunnalikus kasinuses. Võibolla võtab selle kuidagi kokku tema fraas – kõikjalt olen läinud jäljetult.
Andmed: ELK, Tallinn, 2000; sakala.postimees.ee › Uudised

 Loe lisaks...

Lembit Kurvits (1954 – 2017) luuletaja
Sünd. 15.05.1954 Mammaste
Surn. 20.02.2017 Keila
Lembit Kurvitsa lapsepõlv möödus  ta sünnipaigas Põlvamaal, see kinkis talle keeletaju, ilma milleta pole luuletamine mõeldav. Seejuures oli ta pärit keskkonnast, kus raamatuid ei loetud ning kus ka vangikamber polnud võõras paik. Lembit Kurvits õppis Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides. Lühemat aega õppis ta ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis, töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, ajuti oli vabakutseline kirjanik. On olnud vanglas ja psühhoneuroloogiahaiglas. Kirjutama hakkas 13-16-aastaselt Pärnu lastekodus elades. Alates 1970-ndatest aastatest kirjutas peamiselt luuletusi (sealhulgas murdeluulet), aga ka lühiproosat, esseid, arvustusi. Lembit Kurvitsa keeruline ja heitlik elu kajastub ka tema loomingus, milles kõrvuti tõsimeelsuse ja kohati isegi süngusega võib leida eriliselt hellnukraid lastest ja lastele kirjutatud luuletusi. Tema luulet iseloomustab tõsine suhe ellu, sellest aimub isiksuse olemisvaevu, keerulisi olusid, raskeid psüühikamaastikke. Vormistuses on esikohal vabavärss, meetrilises luules domineerib rõhuline süsteem. Lisaks luulekogudele on tema sulest vähemal määral ilmunud perioodikas arvustusi ja esseistikat. Debüütluulekogu «Väike-Kamari õhtud» tuli trükist aastal 1981. Pärast seda ilmusid tema tekstid raamatutes «Tühermaa» (1986), «Armastuseta» (1990), «Meie ühine vend armastus» (1991), «Taevaskojalapsed» (1993), «Vanad Soome saapad» (1997), «Kakskümmend viis luuletust» (2001) ja «Tõrvalill» (2003). Tema luuletusi on avaldatud ka ajakirjanduses, antoloogiates ja kogumikes. Filmistuudios Ikoon on valminud tõsielufilm «Kurvits Lootuse tänavalt», mille Vahur Laiapea võttis üles ühe päeva jooksul, Lembit Kurvitsa 60. sünnipäeval, 15. 05. 2014. Kirjanik P.Sauter küsitles Lembit Kurvitsat ja tõdes et nagu kirjanik ise, nii ka teised võivad teda Juhan Liiviga võrrelda: „Juhan Liiv elas vallavaesena ja manukana oma venna peres. Lembit Kurvits on elanud manukana paljude Tartu kultuuriinimeste juures. Tal on Tartus ka tilluke räämas ja sisustuseta ateljee. Kui tal koguneb vaba 75 krooni, siis sõidab oma "naisterahva" Mare juurde Türile. Ja peatub seal tükimat aega. Aga 75 krooni ei kogune Lembitul tihti. Nii Liiv kui ka Kurvits on olnud hullud ja saanud ravi. Liiv ei olnud kohtu all ega vangis, aga Kurvits sai huligaansuse eest kolm aastat, millest istus ära seitse kuud Patarei vanglas. Liiv põletas meeltesegaduses oma käsikirju. Kurvits, hämarolekus viibides, jättis need kirjastuse Elmatar ukse taha või Park-hotelli aeda, kust käsikirjad kadusid. Liiv tahtis saada organistiks, Kurvits mängib kitarri ja laulab blatnoilaule ja vanu šlaagreid. 1997. aastal elatas ta suvi otsa end Tartus tänavamuusikuna. Mõlemal vaiksel ja endassetõmbunud mehel esineb märatsushooge ja mõlema luule on õrn-õrn ja nukrameelne. Liivi suhted naistega jäid platooniliseks. Kurvitsal on see liin väga kirju, kolm lahutatud abielu ja kolm lastki kontol. Liivi kirjutas suureks ja kuulsaks Tuglas, Kurvitsat pole esialgu keegi suureks ja kuulsaks kirjutanud. Kumbki ei hooli rahast ega olmest ega oma tervisest, aga kirjandus on mõlema jaoks vaibumatu kirg läbi elu“.
Kaasaegsed meenutavad teda kui poeeti, kes soovis olla romantikute käilakuju, ent temast sai paljude suurepäraste realistlike värsside meister. Tema 1981. aastal ilmunud esikkogus „Väike-Kamari õhtud“ on kõik võetud elust: loodus, isiku- ja kohanimed. Vaid Lembit Kurvits oskas selle ainese kokku sõlmida poeesideks, mis läheb tänaseni paljudele hinge. Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus talle pakutavat soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.  Autor on oma loomingus üdini aus, samas ei mõju ta sugugi masendavana kuigi arvestades vaimuhaigust, võiksime seda justkui eeldada.  Tema loomingus on üllatavalt palju õrnust ja armastust laste, naiste ja looduse vastu. Ühiskonna silmis luuseri, eluheidiku ja joodiku kuvandiga  Lembit Kurvits oli tark, tundliku siseeluga üksildane uitaja. Lembit Kurvits kuulus Eesti kirjanike liitu aastast 1991. Viimased aastad elas  Lembit Kurvits  Keila haigla hooldekodus , seal ta ka suri.
Andmed: epl.delfi.ee/news/kultuur/intervjuu-peeter-sauter-kusitleb-lembit-kurvitsat?id...; https://tartu.postimees.ee/4023491/suri-luuletaja-lembit-kurvits;

lib.werro.ee/lembit-kurvits; https://wi.ee/voro/kiranigu/lembit-kurvits; https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/03/25/lembit-kurvits/; https://www.ohtuleht.ee › Uudised; https://tartu.postimees.ee/2796432/naine-astus-ule-poeedi-nao; https://wi.ee/voro/kiranigu/lembit-kurvits/

Loe lisaks...