Kalju-Hillar Suur (1928 – 2013) fotokunstnik

Kalju-Hillar Suur (1928 – 2013) fotokunstnik
Sünd. 18.02.1928. Tallinn
Surn. 13.11.2013 Tallinn
Kalju –Hillar Suur sündis vallaslapsena Tallinnas.  Ema kehva tervise tõttu kasvas ta alates 1931 Palivere, Muraste ja Riisipere lastekodudes. Pärast kooli lõpetamist asus ta  tööle trikotaaživabrikusse MARAT, kus töötas a-il 1954 – 1981, olles 1978.aastast vabriku kutseline fotograaf.  Fotograafiaga hakkas tegelema 1956 aastal. 1981. aastast oli ta kultuurilehe SIRP JA VASAR  fotograaf, seal töötas ta 1994. aastani.  Ta oli  Tallinna fotoklubi liige ja fotogrupi STODOM asutajaliige 1964. aastal.  Kõikidel kultuurisündmustel, näituste avamistel jne võis olla kindel, et Kalju Suur on alati kohal, ka siis, kui töö kultuurilehele oli juba ammu möödas. Kaamera kaasas, kepile toetudes, vaatas ta ümbritsevat alati säravi silmi, et siis õigel hetkel kaader kätte saada. Kalju Suure lemmikžanr oli reportaaž. Tema peateemade hulka kuulusid lapsed, kultuur, portreed, aktid ja hetked elust pearõhuga inimesel. Mainimata ei saa jätta huumorit, mis on võibolla üks kõige raskemini tabatavamaid aspekte fotograafias. Ta osales 120 rahvusvahelisel näitusel ja alates 1964.aastast on korraldanud 97 personaalnäitust 15 riigis. A-il 1988–1991 oli ta  Laulva revolutsiooni vabatahtlik reporter; neist fotodest toimus 8 näitust, mida eksponeeriti kuues riigis ning paljudes riikides ilmunud ajalehtedes, ajakirjades ja raamatutes. 1995 asutas ta  kirjastuse SUURKALJU, kus avaldanud mitmeid fotoalbumeid.  Kalju Suure panus tervete perioodide jäädvustamisel kulutuurielus on hoomamatult suur: pole vist kultuuriinimest, keda ta poleks pildistanud. Pole vist ühtegi laulupidu, mis oleks vahele jäänud. Otsides aastakümnete lõikes tagasi minnes mõnest näitlejast, lauljast või kunstnikust vana fotomaterjali, võib ikka ja jälle leida foto tagaküljelt templi  KALJU SUUR.  Nimekiri Kalju Suure erinevatest fotoalbumitest, pildiraamatutest on samuti pikk. Tõsi, äriliselt need end ehk ei õigustanud - sealt ka aastatepikkune "kirjastuse jääkide" personaalne müümine, ent iga paari aasta tagant ilmunud fotoabumid on teinud ka tänapäeval valiku tema fotodest kättesaadavaks.  Mustvalge foto perioodil tehtud teosed on ju tihti vaataja jaoks peaagu et kadunud. Kord ehk ajalehes või ajakirjas ilmunud päevapilt ja hetketabamus kaob ju järgmisel päeval juba unustusse. Seoses Kalju Suurega peab rääkima ilusatest naistest keda ta on palju pildistanud.  Aga mitte ainult. Vahel seisis ta Vabaduse platsi servas või istus kohvikus ja ütles mõnele morni näoga daamile kindlasti komplimendi ja  ulatas ka kompveki. Viimane muide oli justkui firmamärk - "kaljukommid" olid tal alati kaasas, et inimestel tuju heaks teha.  Kalju Suure enda lemmik oli foto LIIVAKELL   mis  jõudis sügaval nõukogude ajal esimese aktifotona ka  ajakirja SOVETSKOJE FOTO. Uute inimestega kontakti saavutamises ei olnud fotograaf Kalju Suurel vist kunagi raskusi. Headus ja soojus, mis mehest alati kiirgas, ei jätnudki lihtsalt muud varianti kui pikemalt vestlema jääda.  Kalju Suur on pälvinud oma loomingu eest  mitmid autasusid ja preemiaid: 1978. aastal anti Kalju Suurele Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni (AFIAP) fotokunstniku tiitel,  1999 Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia; 2001 IV klassi Valgetähe orden. 2007 anti talle Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia.
Kalju Suur oli abielus Nelli Suurega, peres kasvasid poeg ja tütar. Oli üks vähestest nn viimsetet mohikaanlastest, tuntud isikutest, kes ikka Tallinnna tänavail liikus ja oma tuttava kujuga linnas liikuvat anonüümset inimmassi säratas ja rikastas.  Kalju Suure ristiisa oli Viktor Oksvort, laulu JÄÄ VABAKS EESTI MERI  autor. Kalju Suur suri 13. novembri pärastlõunal, olles veetnud viimase elukuu hooldekodus.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; M.Kask ERAARHIIV; 

 Loe lisaks....