Pedro Krusten (Peeter Krustein) (1897 – 1987) kirjanik, ajakirjanik

Pedro Krusten (Peeter Krustein) (1897 – 1987) kirjanik, ajakirjanik
Sünd. 21.05.1897 Harku v.
Surn. 14.01.1987 Arlington, Virginia, USA
Pedro Krusten sündis Harjumaal Harku vallas Muraste mõisas aedniku pojana. Tema nime Pedro kohta väitis vanem vend Otto, et tema selle vennale pannud. Pedro arvas, et ta siiski selle nime ise endale pani, kuna ta armastanud sõnadega mängida. Vend Ottost sai Odro, Eduardist Edro ja Peetrist sai Pedro. Pedro lõpetas Tallinnas J. Kirsipuu eraprogümnaasiumi. 1917. aastal astus ta vabatahtlikuna tsaariarmeesse, revolutsiooni -ja kodusõjaaastail oli Punaarmees. Tulnud tagasi kodumaale, leidis 1921. aastal tööd kohtuametnikuna. Ühtlasi hakkas ilukirjandusega katsetav noormees ajalehtedele kaastööd tegema ning õige varsti sai temast kutseline ajakirjanik. Ta kirjutas arvukalt jutustusi, vesteid, reportaaže, humoreske ja luuletusi. Kasutas pseudonüümi - Miini Mihkel. Huvi kirjanduse ja kunsti vastu tekkis Pedro Krustenil varakult. Kirjandusliku debüüdina avaldati 1923. aastal „Loomingus“ tema luuletus. Järjepideva ajakirjanikutöö kõrval ilmus aastatel 1928 –1940 kuus romaani ja kolm novellikogu. („Südamerahu“, „Õilis vale“, „Punane ohvitser“, „Vehklemõisa aednik“, „Pime voorus“, „Kalle Jaanuse kättemaks“jt.) Tunnustus tuli kiiresti –1931. aastast kuulus ta novellistina „Loomingu“ püsiautorite hulka. Ajakirjanikuna jätkas Pedro Krusten ka Teise maailmasõjaga kaasnenud okupatsioonide ajal. Teise maailmasõja aastate proosa ilmus aga peamiselt ajalehtedes, väike valik novelle ja novellette trükiti raamatuks „Otsiv hääl“(1944). 1944. aastal põgenes Pedro Krusten Saksamaale, viis esimest pagulusaastat möödusidki Saksamaal Geislingeni põgenikelaagris. Hiljem sai Pedro Krusteni püsivaks asupaigaks Washington, kus ta jätkas ajakirjanikuna „Ameerika Hääle“ teenistuses. Pagulasaeg oli viljakas kõrge eani välja: kirjaniku eluajal ilmus temalt eksiilis üheksateist uut raamatut –romaane, lühiproosat eri žanrides, publitsistikat ja memuaare, lasteraamatuid. Olulise etapi Pedro Krusteni pagulasloomingus moodustab 1950. aastate lõpuosa ja uue kümnendi algus, mil ilmus järjest kolm uut raamatut. Kaldametsa triloogiasse kuuluvad „Torn üle metsa“, „Laul kõrgel kaldal“ ja „Neiuke läks roosiaeda“, kus on väga ehedalt edasi antud pildid kodust, lapsepõlvest ja noorusmaast. 1992. aastal ilmus triloogia Eestis kordustrükina. Triloogia ilmumise järel jätkas kirjanik taas lühiproosa kirjutamist. Ilmusid novellikogud „Huupi valitud“ja „Laevasõit Leaga“ning novelleti-ja vestekogud „Kingitus“ja „Lindude jooginõu“. Erilisele kohale Pedro Krusteni loomingus ja kogu eesti kirjanduses jäävad kogumikud „Hullumajast möödumisel“ja „Aiapidu lampioonidega“, samuti „Kaugelviibija käekõrval“. Pedro Krustenil oli viis venda, kõige vanem vend Otto oli kunstnik ja kõige noorem vend Erni sai kirjanikuks. 1923. aastal abiellus Pedro Krusten Mary Osterodega, poeg Rene sündis aastal 1926, tütar Tiiu 1937. Saksamaale põgenedes jäi kirjanikupere Eestisse, sest poeg oli lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud. Kõigil koos ei olnud võimalik minna ja pereema kindel soov oli lastega kokku jääda. Saksamaal olles tutvus Pedro Krusten oma tulevase teise naise Edlaga, paar abiellus Ameerikas 1950. aastal, järgmisel aastal sündisid perre kaksikud tütred Eeva ja Maarja. Pedro Krusten suri Washingtonis 1987. aastal, viis aastat hiljem maeti tema tuhastatud põrm Tallinna Metsakalmistule.
Andmed: EE, Tallinn, 2000; rissaareraamatukogu.onepagefree.com/files/PEDRO%20KRUSTEN.pdf; www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=1557

Loe lisaks...