Peeter Süda (1883-1920)

 Peeter Süda (30. jaanuar 1883 Tammiku talu, Viki küla, Kihelkonna vald – 3. august 1920 Tallinn) oli väljapaistev eesti helilooja ja organist.

Peeter Süda sündis talupoja peres. Tema vanaisa vend oli õpetaja ja koorijuht Peeter Südda. Juba viieaastaselt olevat Peeter proovinud mängida orelil kuulmise järgi kirikulaule.

Aastatel 1902–1911 õppis Peeter Peterburi Konservatooriumis orelit, algul Louis Homiliuse klassis, pärast viimase surma Jacques Samuel Handschini klassis. Ta õppis ka Aleksander Glazunovi, A. Ljadovi ja N. Solovjovi juhendusel kompositsiooni. Peterburis õppides tutvus ta Mart Saarega, kelle õhutusel hakkas käima Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviiside kogumismatkadel 1905–1911.

Aastal 1912 asus Peeter Süda elama Tallinna, kus andis põhiliselt eratunde ning esines orelikontsertidega. 1919–1920 töötas ta Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis oreli- ja kompositsiooniõppejõuna.

Peeter Süda looming kuulub Euroopa 20. sajandi alguse paremate oreliteoste hulka. Tema teosed on kõlanud mitmel pool Euroopas ja USA-s.

Pärast Peeter Süda surma asutati 1924. aastal Peeter Süda Mälestuste Jäädvustamise Ühing, millest hiljem kasvas välja Muusikamuuseum (praegune Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum).

Peeter Süda haud oli algselt tähistatud kivitahvliga  millele lisaks tavalistele  andmetele oli graveeritud noodid tema  lõpetamata  helitööst Requiem.
1927 aastal tähistati haud  graniitsambaga mille tipus oli helilooja pronksbüst. Samba autor oli skulptor Ferdi Sannamees.
II maailmasõja ajal  skulptuur hävis ja 1970.a. asendati uue pronksbüstiga (originaali valuvorm oli säilinud).  1992.a. varastati pronksbüst metallivaraste poolt. Praeguseks on skulptuur taastatud, see on graniidist.

Andmed: K.Laane ja M.Kask´'i erarhiiv.

Muinsuskaitseregister