Arvo Taru (a-ni 1937 Arved Gustav Vilhelm Treumund) (1898 – 1969) sõjaväelane, kaptenmajor

Arvo Taru (a-ni 1937 Arved Gustav Vilhelm Treumund) (1898 – 1969) sõjaväelane, kaptenmajor Sünd.28.12.1898 Rakvere
Surn. 23.12.1969 Tallinn
Arvo sündis  Rakveres ametniku perekonnas. 1917.a. läks ta  vabatahtlikuna õppima  Petrogradi  gardemariinide kooli. Samal aastal saadeti ta merepraktikale  Vladivastokki ristlejale  „Orjol“. Ta teenis Koltšaki armees. Meremehena on sõitnud Vaiksel, India ja  Atlandi ookeanidel. Ta valdas vabalt saksa, inglise ja prantsuse keelt (osade allikate järgi osanud 14 keelt). 1920.a. sõitis ta Taani  aurikul  „Johanna“. 1921.a. astus Sõjakooli, mille lõpetas samal aastal nooremleitnandina.  A-il 1921-1940 teenis mitmel Eesti mereväe alusel.  Viimasena oli kapten  vahilaeval „Kompass“. Eesti sõjaväe likvideerimisel oli Tallinnas mereväe ekipaaži komandant. Kui Eesti Nõuk. Venemaa poolt okupeeriti siis pärast ENSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 06.08.1940, andis 17.08.1940 Nõukogude Liidu kaitse tollane rahvakomissar direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. Ka Arvo Taru oli peale seda Punaarmee koosseisus 22. Laskurkorpuses 614. Suurtükiväepolgu sideteenistuse ülem ilma sõjaväelise auastmeta. Põlise meremehena  protesteeris maaväkke üleviimise vastu, mis osutus hiljem argumendiks  NKVD uurija käes, kes tõlgendas seda kui soovimatust teenida  Punaarmees (seda eesti mehed ei soovinudki). Ta arreteeriti 14. juunil 1941. Petseris. Süüdistati teda  teenimises Koltšaki armees, selles, et oli Eesti mereväeohvitser, skautide juht, suhtus vaenulikult  Punaarmee sissetungi Eestisse, veendunud kodanlik natsionalist kes laimas nõukogude korda ja kiitis kodanlikku korda. Taimõri ringkonnakohtu väljasõiduistungil  mõisteti ta 1941.a. 10 aastaks paranduslike tööde laagrisse koos kodanikuõiguste äravõtmisega 5 aastaks. (Karistusmäärade osas on eri allikates erinevusi). 1942.a viidi Arvo Taru Lama järve äärde, tänu millele jäi elama. 1950.a. detsembris vabastati hea töö eest ennetähtaegselt. Ta asus tööle Norilski vasetehasesse. 1952.a. sai võimaluse naasta Eestisse. Töötas tehases „Eesti Kaabel“. Ta tahtis sõita välismaale, ei saanud aga luba. Arvo Taru oli abielus  Wanda  Taruga, peres kasvas kolm last. Arvo Taru poeg Olaf Taru oli suurte teenetega sõjaväelane kes aitas oluliselt kaasa uue Eesti Vabariigi loomisele.
Andmed: Ü.Uluots „Nad täitsid käsku“, Tallinn, 1999; kultuur.elu.ee/ke503_Noril-Gulag.htm;

Loe lisaks...