Friedebert Tuglas(1886-1971)

Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson) (1886 - 1971) kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane

Sünd.02.03. 1886 Ahja

Surn.15.04.1971 Tallinn.

F T kujunes G. Suitsu kõrval XX sajandi alguse eesti kultuurielu juhtivaks tegelaseks, oli pöördelist rolli mänginud rühmituse "Noor-Eesti" keskseid kujusid. Oma sotsiaaldemokraatilike veendumuste pärast oli Fr. Tuglas peale 1905. aasta revolutsiooni kuni tsaarivõimu kukutamiseni poliitiline pagulane (1906-1917), asus põhiliselt Soomes, Pariisis ja Saksamaal, kuid reisis võõraste nimede all veel paljudes teistes Euroopa riikides, millest talletas rikkaliku kultuurikogemuse. Kodumaale jõudes kujunes Tuglas eesti kirjanduselu juhtfiguuriks. Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud "Siuru" (1917-1919) ja "Tarapita" (1921-1922). Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee ellukutsujaks ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell "Hingemaa" (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks "Liivakell" I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung, millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar" (I-II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt.

Andmed: http://www.kirmus.ee/erni/autor/tugl_b.html

Elo Tuglas. (Emma Elisabet Oinas  1896- 1970), Fr. Tuglase abikaasa, kirjanik

Sünd.28.01.1896 Tartu

Surn. 11,07.1970 Tallinn

Elo ja Friedebert Tuglase lugu on jõudnud nii teatrilavale kui ka mitmete raamatute kaudu Eesti lugejate ette. 1917.a 6. mail toimus maapaost tagasi pöördunud Fr.Tuglase austamisõhtu ESTONIAS. 8 mail kirjutab ta 21 aastasele Tartu neiule  Emma-Elisabeth Oinaséle keda ta Elo´ks kutsus, et ta pole üldse maganud ja nii "purjus"  olnud kui sel ööl, muidugi kõikide vapustavate sündmuste tõttu. Ajad olid revolutsiooni tõttu keerukad, aga loodus oli imeilus, kevad ja suvi oli kuum ja kaunis.  F.Tuglas kutsus Elot suvitama Pühajärvele,  viimane  ei tulnud, mõni pave hiljem  saatis Tuglas kirja Underile. Raamatute järgi teame tugevast kiindumusest Underi ja  Tuglase vahel mis algaski  peale selle kirja saatmist 1917.a. Virgole kuulunud BIRKENRUH's.  Ometi ennekõike loominguvabadust hinnanud Tuglas distantseerus Underist ning abiellus sügisel 1918 Eloga.  See oli harmooniline kooselu, mis kestis kuni E T surmani, aasta enne Tuglase lahkumist. E T hoolitses kirjaniku töörahu eest vabastades ta kõigist argimuredest. E T päevik ja Elo kirjavahetus Tuglasega on jäädvustanud selle kooselu koos ajastupiltide ja Tuglase kirjandusliku tegevusega. Ometi oli ja jäi Fr. Tuglas Underi ja Adsoni  sõbraks kogu eluks.
On vägagi sümboolne, et Tartus sõjatules kodu kaotanud Tuglased võisid kolida Adsoni ja Underi majja, kuhu pärast viimaste põgenemist üle mere Rootsi, sügisel 1944 kolisidki Tuglased. Kuigi abielupaarid olid sattunud n-ö erinevasse leeri, jätkus võimaluste piires ometi nende kirjavahetus. Teadupärast on ju Tuglaste epistolaarne pärand suhteliselt hästi säilinud. Nii Elo kui Friedeberdi mahukas kirjavahetus (mis kommenteeritult kaante vahele jõudnud 88aastase Underi ja tema 82aastase abikaasa Artur Adsoni viimane kiri poolpimedale Tuglasele kannab kuupäeva 6. veebruar 1971. Seega kestis Tuglase-Underi  kirjavahetus üle poole sajandi - mis samuti nüüd kaante vahele jõudnud. Lisaks on kõigile kättesaadavad Elo päevikud.

Andmed: R.Hindrikus UNDER JA TUGLAS, Tallinn, 2006; PAAžI JA FELIX´I KIRJAVAHETUS, Tallinn, 2011; E.Tuglas TARTU PÄEVIK, Tallinn 2008.

Elo Tuglas, loe täiendavalt...