Ottomar Madisson(1879-1959)

Ottomar Maddison (1879 - 1959) tehnikateadlane, tehnil. kõrghariduse rajajaid.

Sünd.31.03.1879 Tallinn
Surn. 30.01.1959 Tallinn
Ottomar Julius Martin Maddison sündis Tallinnas kingsepa perekonnas. 1895 lõpetas Katarii­na II Tallinna Linnakooli ja 1899 Tallinna Peetri Reaalkooli (Tallinna Reaalgümnaasium). Tema tunnis­tusel oli kaks nelja - prantsuse keel ja joonistamine, kõik ülejäänud viied. Suur töö­kus sai nähtavasti alguse juba kodust, sest kesk­kooli lõpetamise ajaks olid O M-l taskus ka kingsepaselli paberid. Tol ajal oli väljaspoole Eestit õppimapääsemine keerukas, see õnnestus ainult üksikutel eriti andekatel ja töökatel. Kitsastest oludest pärit noormees arvestas kainelt ja astus Peterburi Metsainstituuti, kuhu võeti vastu ilma eksamiteta. Samal suvel üritas ta võistluseksamitega pääseda tolle aja kuul­saimasse tehikakõrgkooli - Peter­buri Teedeinseneride Instituuti. Selle suurte tra­ditsioonidega instituudi lõpetas O M 1906 teedeinseneri diplomi ja kuldmedaliga ( maxime cum laude ). Tema nimi kanti kooli marmortahvlile kuul­sate sillaehitajate ja ehitus­mehaanikute nimede kõrvale. Kolm järgmist aastat töötas OM Peterburi trammiliinide ehitus­komitee sillaosakonnas konstruktorina. 1909 algas O M-i inseneritegevuse kõi­ge pingelisem pe­riood. Ta asus tööle Teedeministeeriumi Inseneride Nõukokku, kuhu oli koondunud tollane silla­ehitajate eliit. Peagi valiti ta ministee­riumi sillakomisjoni liikmeks, hiljem ka rööbaste ja tunnelite komis­joni liikmeks. Ta oli nõukogu sekretär ja hiljem titulaarnõunik. See suur tunnustus saab mõisteta­vaks, kui vaadelda  OM-i seitsme-kaheksa aasta jooksul projek­teeritud suurte sildade loetelu: Peter­buri lossisild (koos professor Pšenits­kiga); koos pro­fessor Beleljubskiga Volga raudteesillad Kaasani lähe­dal ja Simbirskis (Uljanovskis) - esimesed suurte silletega sillad Venemaal; kaks Dnepri silda; Mašati jõe oru terassild Alma-Ata lähedal; üle 40 m kõrgune terasest raudteeviadukt Vernõi lähedal Turk­meenias; Irtõši jõe sild Pavlodari lähedal ning hulk raudbetoonsildu ja -viadukte Peterburi-Oranienbaumi ja Kaasani-Jekaterinburgi (Sverdlovsk) raudteel. 1908 kutsuti OM  Peterburi Teedeinstituudi õppejõuks. 1910-1916 õpetas ehi­tusstaatikat ka Peterburi Polütehnilises Instituudis. 1918 ilmus mono­graafia sillasammaste vundamentide püsivusest homogeenses pinnases. Lü­hikese ajaga valmis OM-l dok­toriväitekiri ja 27. oktoobril 1918 sai temast inseneriteaduste doktor. Tema loometegevust hinnati riiklike autasudega: 1913 Püha Stanislavi 3. järgu orden ja 1915 Püha Anna 3. järgu or­den. Esimese maailmasõja ajal uute silda­de projekteerimine rauges ja O M kesken­dus pedagoogi­lisele tööle. 1918 valiti ta PTII sildade pro­fessoriks, 1919 õppe­prorektoriks ja 1920 ühtlasi tuge­vuslabori juhatajaks. 1921. aasta kevadel pöördus suurte ko­gemuste ja teadmistega insener ning pedagoog tagasi sünnilinna. Eesti kitsastes oludes on  Narva jõe raud­teesild, mis hävis Teises maailmasõjas, täiesti võrreldav te­ma varem projekteeritud sildadega. 1930 projekteeris OM Tartu-Petseri raudtee raud­betoonkaarsillad Ahja ja Võhandu jõe­le. Need olid esimesed kaarsillad Eesti raudteel. Hindamatud on O M-i teened eesti tehnilise kõrghariduse ajaloos. Alustati visa ja sihikindlat võitlust eesti tehnikakõrgkooli loomise eest. Tehnikumi ehitusosakonna juhataja­na asutas OM tol­le aja kohta hea sisustu­sega tugevus­labori. Tema algatusel loodi Tallinna Tehnikumi Riiklik Katsekoda. Visa võitlust kroonis edu - pärast tehnikateaduskonna paariaastast eksis­teerimist Tartu Üli­koolis asutati 1936. aastal Tallinna Tehnikainstituut, mis 1938 nimetati Tallinna Teh­nikaülikoo­liks (nõukogude ajal Tallinna Polütehnili­ne Instituut). 1940 kinnitati professor OM Tallinna Tehnikaülikooli ehitusmehaa­nika ja konstrukt­sioonide kateedri ju­hatajaks, kellena töötas kuni kateedrite reorganiseerimiseni 1949. Aastatel 944-1947 oli ta ühtlasi ehitus- ­ja mehaanikateaduskonna dekaan. OM -i tunnustati ka EV-i ja ENSV poolt riiklike autasudega: 1930 Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1940 Valgetähe III klassi teenetemärk. 1945 anti talle Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus ja 1947 Nõukogude Eesti riiklik preemia. Eesti NSV Teaduste Aka­deemia asutamisel 1946 valiti ta selle tegev­liikmeks ning füüsika-matemaatika- ja tehnikateaduste osakonna juhata­jaks.  Oli mitmete rahvusvaheliste seltside liige. Õppejõuna oli ta äärmiselt täpne ja nõud­lik, esitas oma ainet selgelt ja põhjalikult, õpetas nägema konstruktsioonis peamist, erista­ma olulist ebaolulisest. Sillaprojektides leidis tema vilunud silm vead peaaegu silmapilkselt. 1950.a. vallandati OM nõuk. võimurite korraldusel töölt süüdistatuna kodanlikus natsionalismis.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000; http://deepthought.ttu.ee/ajaleht/tp2004/30marts2004/Ottomar.htm; http://www.lib.ttu.ee/exhs/galerii.2004/martsapr.html

Loe lisaks...

Ottomar Madissoni haud