Karl-Robert Viitol (1888 —1944) ooperilaulja

Karl-Robert Viitol (1888 -1944) ooperilaulja

Sünd. 10.06.1888 Valga
Surn. 09.03.1944 Tallinn

 Valga linnas sündinud KV isa oli rätsep ja ema õmbleja.  KV  astus 7 aastasena vallakooli, siis kihelkonnakooli. Järgnesid linnakool ja lõpuks T.Grünbergi progümnaasium,  mille lõpetas 1905.a.  Asus tööle Võndu riideärisse õpipoisiks, hiljem oma vanemate  riideärri, kuhu jäi  abiliseks 1915.a-ni. KV osales aktiivselt seltsides, tegi näitemängu ja  laulis koorides. 1913.a. hakkas O.Wirkhausi juhatusel operettides laulma. 1915.a. läks Riiga kutseliseks näitlejaks. Täiendas end pidevalt laulu alal.  1916.a. mobiliseeriti sõjaväkke ja kaks aastat laulis Soome sõjaväe kiriku kooris. 1918.a. demobiliseeriti ja naases kodumaale.  KV asus kohe tööle ESTONIASSE . Esialgu esines operettides. Ooperi arenedes ESTONIAS hakkas aga KV rohkem ooperites esinema, see tingis aga vajaduse ennast rohkem sel ala koolitada. KV käis 1924 ja 1926.a Itaalias kus ta õppis Rooma konservatooriumi professor  Bustini juures. Hiljem täiendas end ka Saksamaal, Austrias ja Prantsusmaal - rohkem küll vaatamise ja kuulamise teel. Kõikidel reisidel saatis teda abikaasa Helmi Viitol, kes oli ise laulja ja pianist. (J.Hurda  tütretütar). Abikaasa oli seetõttu KV suurimaid tugesid aga ka kriitikuid. H.Viitolilt pärinebki KV  iseloomustus , kes oli tema sõnul palju looduselt kaasa saanud. Oma tööd tegi ta kohusetundlikult, oli täpne, alati kaine ja osad olid alati peas. Ta oli väga musikaalne ja suurepärase mäluga. KV väline lavakuju oli tagasihoidlik, selle korvas musikaalsus ja kriitikute arvates hea mänguoskus. (KV oli ju Riias draamanäitleja olnud). KV laulis veerandsada aastat, ca 1200-1300 õhtu jooksul laitmatult. Eriti omased olid talle nimiosa  RIGOLETTOS ja Kotšubei MAZEPAS, aga ka Bartolona SEVILLA HABEMEAJAJAS, Scarpiana  TOSCAS. KV pärisosad kuulusid  bufo-ooperile, aga tema põhižanr oli kindlasti ooper. Ometi on kummaline, et KV oli  kauaaegne, oli isegi asendamatu, oli tuntud, aga tema rollide arvustustes puudub see vaimustusetulv mis saatis teiste n.n. E.Vaarmanni, A.Arderi ja A.Sälliku õnnestunud osatäitmisi. Oli see sellesT, et tema ladususega oldi liiga harjutud, see oli muutunud tavaliseks. Või oli seal muid põhjusi, VK ei suutnud end publiku ees jäägitult avada. Ka ei suutnud teater solistide vähesuse tõttu alati arvestada KV tessituuri ja vanusega. KV oli üle koormatud. Väljaspool Eestit esines KV vaid kontsertlauljana. Tema leivanumbrid olid aga muusikalised suurvormid. A-l 1920-40 osales ta pea kõigis  vokaalsümfooniliste suurteoste ettekannetes, nimetagem Händeli MESSIAS, JUUDAS MAKABEUS, SIMSON Haydeni  LOOMINE, AASTAAJAD, J.S.Bachi JOHANNESE PASSIOON, MATTEUSE PASSIOON, Brahmsi SAKSA REEKVIEM, A.Kapi HIIOB, J.Hiobi  SUITSEV SIINAI jpt. Siin  oli ta võrratu ja tol perioodil ka ainuke õige oratooriumilaulja Eestis. KV sõpradeks olid R.Kull, J.Aavik, A.Topman ja A.Kapp. Eesti lipu isana tuntuks saanud praost Aleksander Mohrfeldti väimehel,  Estonia teatri ooperisolistil Karl Viitolil, oli rajatud suvekodu Valgejõe ürgorus. Siin võttis ta koos abikaasa Helmiga alati külalisi ja kolleege vastu.
K V ise armastas jahti, forellipüüki ja talutöid. Aga ta oli ka tehnikainimene. H.Viitol  on  märkinud et kui keegi KV-le meeldis, oli ta  armastusväärne, kui mitte, näitas  seda väga otseselt välja. Ta oli väga siiras, nii elus kui muusikas. KV hukkus 1944.a.  märtsis nõukogude terrorünnaku tagajärjel Tallinnale. Ta läks oma haavatud abikaasale abi hankima ja sai tänaval mürsukillust surmavalt haavata.

Andmed: ESTONIA LAULUTEATRI RAJAJAID, Tallinn, 1981; A.Üksip MÄLESTUSED, Tallinn, 1975;