Raimond Kaugver (1926 – 1992) kirjanik

Raimond Kaugver (1926 - 1992) kirjanik
Sünd. 25.02.1926 Rakvere l.
Surn. 24.01.1992 Tallinn
Sündis raamatupidaja pojana. Õppis Rakvere 3 algkoolis, edasi gümnaasiumis, mille  lõpetas 1942.a. ja põgenes 1943. a. Saksa mobilisatsiooni eest Soome, võitles seal eesti jalaväerügemendis 200, pöördus 1944 Eestisse tagasi ja sõdis Saksa armees. Oli Rakvere lähedal õpetaja. Arreteeriti 1945., aastal süüdistatuna kodumaa reetmises. Oli Vorkuta vangilaagris söekaevur, sanitar ja velsker. 1950.-1961. aastani Tallinna trammitrustis algul trammijuht, hiljem teemeister. Seejärel a.-st 1961 kutseline kirjanik. KL liige 1964.a. Võttis aktiivselt osa NAK-I tegevusest, debüteerides novelliga DOKTOR KOLLOM. 1951. kirjutas nõuk. vastase romaani kunstnike elust LAEVAD KAOTAVAD TÜÜRI (ilm. 1993). Nüüdseks on ilmunud nõuk. ajal mitteilmunud romaanid ja novellid, sh. PÕHJAVALGUS ( 40 küünalt). Tundis hästi praktil. töökeskkonda mida kajastas romaanis KESKPÄEVAVALGUS, IGAPÄEVASES LEIVAS(1964) kirjeldab suurima asjatundlikkusega trammitrusti elu ja tööd, kaevurite elu aga romaanis SEITSMENDAS LÄÄNES.(1965). Rom-s 40 KÜÜNALT (1966) kujutab keerulise elusaatusega meest kes satub  võõra mõõga teenistusse, hiljem vangilaagrisse, kaotab ideaalid ja muutub küünikuks. Töötas selle ümber teatritükiks ja seda etendati menukalt Rakveres, Tallinnas jm. RK  analüüsib oma romaanides nõuk. aja paljusid eluprobleeme eetilisest aspektist, sellega kaasneb aga sots. olude kriitika (JUMALAT EI OLE KODUS, DISKO, VANA MEES TAHAB KOJU jt). Avaldab ka hulgaliselt novelle. Viljeleb klassikalist novellitüüpi, mille keskmes on konfliktne sündmus, mis avab peategelase iseloomu. Ainestik linnaeluline, tegelased mitmelt elualalt. Armastab rõhutada  büroklraatlike eeskirjade konflikti tegeliku eluga (nõuk.! ajal). Pälvis Fr. Tuglase novelliauhinna (1989.a.).On kirjutanud näidendeid (15 tk), esimese komöödia kirjutas teatrile VANEMUINE 1959.a  milleks oli 7 PIKKA PÄEVA. On kirjutanud  25 kuuldemängu, ka arvustusi ja luuletusi. RK näidendeid ja kuuldemänge lavastati ka mitmes teises Ida-Euroopa riigis. RK toonane usaldusalune ja sõber kirjanik T.Kallas meenutab teda kui täiesti spontaanset annet kes kirjutas kohe ja hästi, hilisematest parandustest polnud kasu.  T Kallase kodus on menukirjaniku päevikute koopiad,  koolipõlves tähendas tulevane hiigeltiraažide autor intiimsemaid mõtteid üles inglise keeles. Ta oli seda tüüpi kirjanik, kes vajanuks akadeemilist baasi, aga sõda ei võimaldanud. Ta sai oma elukooli vangilaagreist, mõlgutab Kallas. J.Tuulik meenutab RK-i särava sõnaseadja ja alati elegantse härrasmehena, kes JT-e otsekohe kirjanduslikuks eeskujuks sai. RK kes naiste pilke püüdis oli ametlikult abielus kolm korda. Suured tiraažid tähendasid raha, seda oskas kirjanik kulutada, minetamata mõistust. RK evis korteri, ostis suvila ja isegi purjelaeva. JT-ga tekkisid RK-ga kontaktid dramaturgia pinnal, kui viibiti koos talvises Jaltas üleliidulisel dramaturgiaseminaril. RK äratas minus kohe imetlust oma terava mõistuse, hea välimuse ning keeleoskusega. Ta valdas suurepäraselt vene, saksa ja soome keelt. Ning võimatu oli teda kujutada ette salkus juuste, puhastamata kingade või määrdunud särgiga. Ta oli justkui eestiaegse mehe etalon, mäletab abrukalane JT. Ka mäletab JT,  et RK tundis ennast hästi mis tahes seltskonnas, oskas tõsise näoga rääkida naljakatest asjadest ja mitte väga traagiliselt ka oma elust, mis oli olnud raske ja keeruline. Mängis  hästi malet ja bridži.. Moskva kohvikus Tallinnas moodustasid Kaugver, Eno Raud ja Villem Gross ühe  vaimukama seltskonna kus kajasid  teravmeelsused ja burleskne keelepärlite sadu, eriti pärast paarisada grammi konjakit. Pärast viimase  abikaasa Aave ( Julius Oro ehk Õngo üks tütardest) surma hakkas R K muidu nii tugev elutahe kustuma. Tal oli siis juba jala asemel protees. Mõni teine oleks murdunud, aga RK kirjutas haiglamuljete põhjal oma ühe parima romaani VANA MEES TAHAB KOJU. RK ei tahtnud kunagi karjääri teha. Ta oli palju kirjutav rahvalik kirjanik selle sõna parimas mõttes.
Andmed: EKL, Tallinn, 2000; http://arhiiv.elukiri.ee/index.php?main=7&newsID=208&sess=; www.ohtuleht.ee/192530‎

Loe lisaks...