Rudolf Anderson (1883 – 1935) tööstur

Rudolf Anderson (1883 – 1935) tööstur
Sünd. 01.04.1883
Surn. 13.05.1935 Tallinn
Rudolf Anderson elas ja kasvas Tallinnas. Tema sünnipäevaks on märgitud ka 2. aprill, kalmukivil on aga  1. aprill. Rudolf Andersoni äriline tegevus algas riidekaupluse sellina Tallinnas Niilikse äris. Siit siirdus ta edasi  Petrogradi ja siis Moskvasse. Moskvas teotsedes pani ta ühel päeval tähele, et siinsel turul eesti suitsusilgud maksavad 25 kop. nael, see oli tunduvalt kallim kui Eestis. Ta pani mängu kogu oma vara, tellis Tallinnast kala ja müüs Moskvas vaheltkasuga maha. Peagi avas Rudolf Anderson Moskvas oma kontori. Äri läks nii edukalt, et 1908. aastal oli tal juba Soomes Koivisto rannas kalatööstus. Hiljem asutas ta tööstused veel Turus, Vindavis (Ventspilsis), Domesnäsis (Kolka neemel) ja Ingerimaal. Kaubal oli hea minek, ka polnud nõudmised nii kõrged kui tänapäev. Kalad, mis Eestist tulid, polnud alati värsked, aga osteti ära isegi pisut riknenud kaup. 200 kalapoisil- laialikandjal õnnestus alati kõik kalad  ära müüa ja äril oli hea minek. Rudolf Anderson oli peagi jõukas mees. Siis aga puhkes  Venemaal enamlik revolutsioon ja kodusõda. Rudolf Anderson kaotas kogu oma varanduse ja põgenes 1919.a. Soome kaudu Eestisse. Ta oli taas vaene mees kel polnud taskus pennigi. Siiski oli säilinud ettevõtlikkus. Ta rajas Paldiskisse oma kiluäri. See teotses seal 12 aastat ja oli tuntud oma hea toodangu poolest. Ta tõi selle äri üle  Tallinna. Ka siin torkas ta silma kalatööstuse hea ja eeskujuliku sisseseadega. Tema toodangut eksporditi veel Prantsusmaale, New Yorki ning telliti isegi Palestiinasse  ja  Mandžuuriasse. Kasumlik äri põhjustas 20. sajandi algul tõelise kilubuumi. See tõi kaasa kvaliteedi halvenemise - seni valmistati Tallinna kilusid vaid oktoobripüügist, nüüd läks käiku ka kevadine ja suvine püük. Veel hullem, müüki ilmusid “piraatkilud” - Tallinna kilude nime all hakkasid konserve tootma Läti, Saksa ja Poola ettevõtjad. Kahekümnendate aastate keskel püüti kilutööstust korrastada, kuna liiga palju ilmus turule nime “Tallinna kilud” kandvaid tooteid. Lõpuks õnnestus selles osas korda majja saada. Soome  ei õnnestunud aga äri laiendadada. Soomlased ei soovinud „wiro“ kaupa, nad ei pidanud  eesti kaupa kvaliteetseks.  Aga mujal peeti Rudolf Andersoni  toodangut, eriti sardiine, paremaks  Norra omast.  Rudolf Andersoni sardiinid olid puhastatud, aga  Norra omadel oli sees nn must soolikas.  Paraku olid  Norra sardiinid odavamad. Eesti  konservid olid kallid,  kuna  toosid, õli ja vürtsid tuli kalli raha eest sisse osta. Isegi tomatid veeti sisse, ehkki neid ka Eestis kasvatati. Eesti tomateid peeti aga  konservidele vajamineva püree tarvis liiga vesiseks.
Lisaks konservidele  kauples Rudolf  Anderson ka sissetehtud kurkidega. Tal oli oma „saladus“ kurkide sissetegemisel. Tema kurgid olid tuntud, ka aasta tagasi sessetehtud kurgid olid purgi avades nagu värskelt sissetehtud. Tema kurkide järele oli suur nõudlus ka väljaspool Eestit, näit. Tšehhoslovakkias jm. Ka oli ostjate hulgas populaarne tema pasteet tuubides. Lisaks  Rudolf Andersoni ärilisele tegevusele räägitakse tema sünnipäevaartiklis  ka tema seiklusrikkast elust,  kus selgus, et ta on olnud surmasuus ja  lamanud isegi 24 tundi surnukuuris laipade seas.  See lugu juhtus  Rudolfi nooruses kui ta töötas  Petrogradis Klatškoff ja Ko  suuräris. Ärisse toodi  200 tselluloidist naiste kammi, need süttisid ja plahvatasid.  Ruumid olid tuld täis. Töötajad hüpasid akendest alla, nende seas ka Rudolf Anderson. Seitse isikut sai tõesti ka surma  ja ka Rudolfit peeti surnuks ning ta viidi koos teiste laipadega surnukuuri. Kõik see juhtus Rudolfi 21 sünnipäeval,  peokülalised ootasid teda,  samal ajal kui tema sünnipäevalapsena  terve ööpäeva surnukuuris lebas. Rudolf Andersoni 50 juubelil märgitakse, et tema äritegevus oli kestnud tolleks ajaks 35 aastat, iseseisvat äri  oli ta  tolleks ajaks ajanud 25 aastat.
Rudolf Andersoni kalmu ehib 1936.a. lihvitud tumedast graniidist monumentaalne hauatähis mille kujundas skulptor H.Halliste, teostus on tehtud Jaan Jaago kivitöökojas. Kivil on mõlema meistri signatuur. Sambal olnud bareljeef on kadunud juba enne 1971.aastat.
Andmed: UUDISLEHT nr. 50 (654),01.04.1933; K.Laane ERAARHIIV; P.Erelt  EESTI EKSPRESS, NR.20, 14.05, 2014;

R. Andersoni ja Polikarpovi perekonna matusepaiga teeb kultuurilooliselt huvitavaks hauasammas. Selle on kujundanud Eesti üks viljakamaid hauakujundajaid, skulptor Herman Halliste. Sammas on valmistatud kiviraietöökojas Jaago ja Ko, mille omanikuks oli kuulus maadleja Jaan Jaago. Halliste monograafias on liigitatud sammas erandlike hulka. Sammas on loodud, arvestades elementide harmooniat, mille mõju rajaneb üksikosade suhestumisel ja osa sobivusel tervikusse. Teos on loomult kaine geomeetrilise vormiga, kus sümmeetria on asendunud asümmeetriaga. Poleeritud ja poleerimata ristkülikuist koosnev sammas asub hauaplatsi ühes nurgas. Hauasammast täiendavad kiviplaat ja pink. Muru ja selles olevad valged plaadid kuulusid samuti kompositsiooni. Hauasambal on kaks motiivi: sambal asuv liivakell on igavikusümboolika ja kiviplaadil olev reljeefne tuvi sümboliseerib hinge lahkumist kehast. Tänaseks on mitmed detailid jäädavalt kadunud

Kasutatud materjalid: Karl Laane Tallinna kalmistud, Tallinn, 2002; H.Paas Herman Halliste, Tallinn, 1985.a.