Paul Pilves (1910-1985), kultuuritegelane

PAUL PILVES (1910-1985), EELK Hageri koguduse pasunakoori asutaja
sünd. 14.09.1910 Kelba
surn. 12.07.1985 Hageri

Paul Pilves, enne eestistamist Blieder, sündis 14. septembril 1910 Hageri kihelkonnas Kelbas. Isa Hans Blieder (sündinud Vändra khk Kärus) ja ema Mari (sünd. Mühlmann, pärit Hageri khk Rabiverest), abiellusid 1896. aastal. Perre sündis kaheksa last, Paul neist seitsmendana. Kui algul elati Rapla khk Ohukotsus, siis hiljem veel Hageri khk Pajakal, Kelbas ning lõpuks sai püsivaks koduks Hageri külas asuv Leemeti talu.

Paul Pilves on kirjutanud end Hageri kihelkonna- ja kirikulukku mehena, kes algatas 1947. aastal Hageri koguduse pasunakoori tegevuse. Tulevase pasunakoori esimene kokkusaamine oligi Pauli kodus Leemeti talus, usupuhastuspühal, sama aasta 31. oktoobril. Palvemaja jutlustaja Johannes Grünberg oli ostnud neli pasunat, paar pilli muretseti juurde ning juba surnute mälestuspühal mängiti jumalateenistusel. Alguses oli neid kuus meest: Paul Pilves, Martin Nauri, Heinrich Vingel, Paul Teldre, Anton Lindve ja Johannes Metsallik, kõik ilma erialase muusikalise hariduseta, kuid seda usinamalt harjutama asuti. Pasunat oli varem mänginud vaid üks meestest, kes siis teistele ette näitas, kuidas pilli hoida, kuidas puhuda ja millisele ventiilile pillil vastab noot noodireal. Abi saadi ka ühelt kooliorkestri juhilt.

Põhimõtteks sai, et jäädakse kiriku pasunakooriks, mujal mängima ei hakata. Hageri pasunakoori tuli mängijaid aina juurde ja ka esinemiste arv kasvas. Mängiti vennastekoguduse palvemaja aastapäevadel, surnuaiapühadel, suurematel kirikupühadel, matustel. Aga osaleti ka kodustes palvetundides, mida vaatamata võimude keelule siiski ka veel 50-60-ndatel aastatel mitmetes külades üsna palju peeti.
Selline tegevus ei sobinud tookordsele riigikorrale, oli ju aeg mil muusika kirikus praktiliselt keelatud oli. Kohalik partorg olevat koguni ähvardanud orkestrijuht Pauli Siberisse saatmisega. Kuna Paul oli aga sõjaveteran, siis tema peale võimumehe hammas ilmselt ei hakanud.
«Ka oli see omamoodi protestitegevus ühiskonnas, kus eriti protesteerida ei saanud,» on öelnud üks hilisematest pasunakoori juhtidest Agu Kaljuste.
Ühel sügisel kümmekond aastat hiljem võtsid kohalikud võimuesindajad pillid siiski ära. Põhjenduseks toodi, et kuna pillid kuuluvad kogudusele, siis on need riigi omad. Paul Pilves, kange mees, hankis uued pillid ja tahtis paari nädala pärast surnute mälestuspühal taas kirikus mängida. Hageri koguduse õpetaja Albert Soosaar, kes ka ise pasunakooris mängis, arvas aga õige olevat esinemistega pisut oodata. Harjutati edasi, rahva ette tuldi järgmisel suvel surnuaiapühal.
Orkester mängis taas. Toredaks tavaks oli käia orkestriga pillimehi sünnipäevadel ülesse äratamas. Liikmeskond hakkas suurenema, neid saadi ka Hageri koolipoiste hulgast.  Aastate jooksul on Hageri koguduse pasunakooris olnud väga palju mängijaid.

Pasunakoori juht Paul Pilves, ühtlasi koguduse keelpilli- ja meeskoori dirigent, oli elukutselt hoopis sepp. Ilmselgelt oli tegemist aga andeka inimesega, sest pasunakoori nootide kirjutamine ei ole lihtne, igal pillil on oma häälestus ning seetõttu tuli iga partii partituurist vastavalt transponeerida. Tänaseni on kasutusel vähemalt üks komplekt Pauli kirjutatud noote.

Peamiselt mängis pasunakoor kirikulaule ehk koraale, teisi lugusid oli raske leida ning nõudlikuma repertuaari tarvis polnud piisavalt kõrget mängutaset. Siiski leidub vanades Hageri pasunakoori käsitsi kirjutatud nootides ka tuntud klassikute laule – Beethoveni „Palve", Schuberti „Püha" jne.

Hageri koguduse pasunakoor on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vanim järjepidevalt tegutsenud pasunakoor. Pasunakooride traditsioon tuli kirikusse läbi vennastekoguduse, kelle palvemajades polnud reeglina orelit ning koraalide saateks mängis keelpilli- või pasunakoor. Tänasel hetkel nimetab end ise kiriku pasunakooriks vaid kolm: Hageri, Kose ja Rapla pasunakoor.

Kauaaegse juhi Paul Pilvese surma järel 1985. aastal hoidis pasunakoori 10 aastat koos Pauli ristipoeg Agu Kaljuste, kes ise alustas seal mängimist juba 12-aastasena. Pärast pasunakoori 40. aastapäeva 1987. aastal liitus orkestriga järjest rohkem uusi noori mängijaid, kes õppisid ka muusikakoolis ning nii kasvas pillimeeste seast välja järgminegi dirigent – Joel Ots. Joeli puhul on tegemist esimese professionaalse muusikuga Hageri pasunakoori ees, kes on magistrikraadi omandanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning täiendanud end Taanis ja mujal. Sellest ajast peale on proovides hakatud tähelepanu juhtima õigele hingamisele, suuremat rõhku täpsemale pillide häälestamisele, õigetele mänguvõtetele ning ka repertuaar on tunduvalt laienenud. Mängitud on kodukirikus jumalateenistustel, kindlasti jõuludel, vana-aastaõhtul ja uue aasta hommikul, Suurel Reedel, ning väiksema koosseisuga ka matustel, ja muidugi surnuaiapühadel.
Esinema on neid kutsutud nii kohaliku valla ja küla üritustele kui kaugemalegi – paljudesse Eestimaa paikadesse. Pühakodades on nende mäng kõlanud nii Pärnu-Jaagupi, Rannamõisa, Tuhala, Vigala, Pühavaimu, Nõmme-Rahu, Oleviste kui Tallinna Toomkirikus, ning surnuaiapühadel Jõelähtme, Tuhala, Nissi, Rapla, Vahastu, Tallinna Rahumäe ja Metsakalmistul, aga ka saartel – Saaremaal Jämaja kalmistul, Naissaarel ja Pakril.

Ei ole vist palju neid pasunakoore, kes jumalateenistust pillilooga kaunistades mitte ainult ei puhu pilli, vaid vahelduseks ka laulavad või siis jätavad paar pilli mitmehäälse meeskoori saateks puhuma!

Nii tegutseb Paul Pilvese algatusel loodud pasunakoor tänaseni. Teades, et pasunakoorijuhtide töö ei ole kerge, tuleb nende panust tunnustada ning neid esile tõsta.

Paul Pilvese tegevusest kokkuvõtte tegemisel on kasutatud väljaannetes «Eesti Kirik»,  «Hageri kirik», «Maaleht», «Kohila valla ajaleht» ilmunud artikleid.